Traditsiooniliselt jaotatakse loomariik kaheks – selgroogseteks ja selgrootuteks, ehkki sellel jaotusel pole tänapäeval enam ranget teaduslikku tähendust. Selgroogsed kuuluvad keelikloomade (Chordata) hõimkonda.
On kindlaks tehtud 6331 geenirühma, mis on ühised kõikidele elavatel loomadele. Need võivad pärineda üheltainsalt ühiselt eellaselt, kes elas krüogeenis (650 miljonit aastat tagasi).
Peaaegu kõik loomad kasutavad mingit laadi sugulist sigimist. Nad toodavad meioosi teel haploidseidgameete; väiksemad, motiilsed gameedid on spermatosoidid ja suuremad, mittemotiilsed gameedid on munarakud. Spermatosoidi ja munaraku ühinemisel tekib sügoot, mid areneb mitoosi teel õõnsaks keraks, mida nimetatakse blastulaks. Käsnadel ujuvad blastulatest vastsed uude kohta, kinnituvad merepõhja või muule veealusele alusele ning arenevad uueks käsnaks.. Enamikul muudel rühmadel korraldub blastula keerukamalt ümber.. Kõigepealt see sopistub sisse, moodustades gastrula, millel on seedeõõs ja kaks lootelehte – väline ektoderm ja seesmine endoderm Enamasti areneb nende vahele kolmas looteleht – mesoderm.. Need lootelehed diferentseeruvad edasi, moodustades kudesid ja elundeid..
Loomad tekkisid meres. Lülijalgsed asustasid maismaa umbes samal ajal nagu maismaataimed, tõenäoliselt ajavahemikus 510–471 miljonit aastat tagasi hiliskambriumis või varaordoviitsiumis. Selgroogsed, näiteks sagaruimneTiktaalik roseae, hakkasid maismaale jõudma hilisdevonis, umbes 375 miljonit aastat tagasi. Loomad elavad peaaegu kõikides Maa elupaikades ja mikroelupaikades, mille fauna on kohastunud mereveega, hüdrotermaalsete allikatega, mageveega, kuumaveeallikatega, soodega, metsadega, karjamaadega, kõrbetega, õhuga ja teiste organismide sisemusega. Ent loomad ei ole eriti kuumataluvad; väga vähesed loomad taluvad pidevat temperatuuri üle 50 °C Väga vähesed loomaliigid (peamiselt ümarussid) elavad Antarktise kõige äärmisemates külmakõrbetes.
Mitmekesisus
Mõõtmed
Sinivaal on suurim loom, kes kunagi on elanud; ta kaalub kuni 190 tonni ja tema kehapikkus on kuni 33,6 cm. Suurim elav maismaaloom on aafrika elevant, kes kaalub kuni 12,25 tonni ja kelle kehapikkus on kuni 10,67 m. Suurimad maismaaloomad, kes on kunagi elanud, olid sauropoodid, nagu Argentinosaurus, kes kaalusid 73 tonni, ja Supersaurus, kelle kehapikkus võis olla 39 m. On mikroskoopilisi loomi: mõned limaeosloomad (obligaatsed parasiididainuõõssete hõimkonnas) ei kasva üle 20 µm pikkuseks ja üks väiksematest liikidest Myxobolus shekel ei kasva üle 8,5 µm pikkuseks.
Suuremate hõimkondade liikide arvud ja elupaigad
Järgnev tabel toob ära suuremate loomahõimkondade kirjeldatud elavate liikide arvu hinnangud koos põhiliste elupaikadega (maismaa, magevesi, ja merevesi), ning vaba või parasiitse eluviisiga Äratoodud hinnangud põhinevad teaduslikult kirjeldatud liikide arvudel; mitmesuguste prognoosivahenditega on arvutatud palju suuremad hinnangud, ja need võivad olla äärmiselt erinevad. Näiteks ümarusse on kirjeldatud 25–27 tuhat liiki, aga nende ümarusside koguarvu avaldatud hinnangute seas on 10–20 tuhat, 500 tuhat, 10 miljonit ja 100 miljonit.. Taksonoomilise hierarhia mustrite abil on 2011. aastal arvutatud (sealhulgas veel kirjeldamata) loomaliikide koguarvuks umbes 7,77 miljonit.
Ros-Rocher jt viivad loomade päritou tagasi üherakulistele eellastele, pakkudes tabelis näidatud kladogrammi. Suhete ebakindlust märgib katkendlik joon.
Need geenid on naastloomadel ja kahekülgsetel (kõrgematel loomadel). On kindlaks tehtud 6331 kõikidele elavatele loomadele ühist geenirühma; need pärinevad võib-olla ühelt ühiselt eellaselt, kes elas krüogeenis (650 miljonit aastat tagasi); neist 25 on uued põhigeenirühmad, mis leiduvad ainult loomadel; neist 8 on olulised Wnt signaaliradadele ja transformeeriva kasvuteguri β signaaliradadele, mis võib-olla võimaldasid loomadel muutuda hulkrakseks, andes mustri kolmele kehateljele, ja 7 geenirühma on transkriptsioonifaktorite jaoks (nende seas on homeodomeeni valgud, mis osalevad arengu juhtimises).
Gonzalo Giribet ja Gregory D. Edgecombe (2020) toovad ära kladogrammi, mis nende meelest kajastab konsensust loomade sisemise fülogeneesi kohta (punktiirjooned märgivad ebakindluse kohti)
Paschalia Kapli jt (2021) on välja pakkunud alternatiivse fülogeneesi, milles siuglejad ja Ambulacraria moodustavad klaadi Xenambulacraria, mis on kas keelikloomade sõsarklaad teissuuste seas või siis teissuused on parafüleetiline rühm ning Xenambulacraria on uue klaadi Centroneuralia (keelikloomad ja esmassuused) sõsarklaad.
Käsnad on teistest loomadest väga erinevad ning pikka aega on arvati, et nad lahknesid esimestena, nii et nad on vanim loomahõimkond ning kõikide teiste loomade sõsarklaad. Hoolimata nende morfoloogilisest erinevusest kõikidest teistest loomadest paistab geneetiliste tõendite põhjal, et kõikide teiste loomade sõsarklaad on hoopis kammloomad. Käsnadel puudub selline keerukas organisatsioon nagu enamikul teistel loomahõimkondadel; nende rakud on diferentseerunud, kuid erinevalt kõikidest teistest loomadest ei ole need enamasti organiseeritud selgepiirilistesse kudedesse Tavaliselt toituvad nad pooride kaudu vett sisse tõmmates ning toitu ja toitaineid välja filtreerides.
Kammloomad ja ainuõõssed on radiaalsümmeetrilised ning neil on seedeõõs, millel on üksainus ava, mis täidab nii suu kui ka päraku ülesandeid.. Mõlema hõimkonna loomadel on selgepiirilised koed, kuid need pole organiseeritud selgepiirilisteks elunditeks. Nad on diploblastsed: neil on ainult kaks põhilist lootelehte – ektoderm ja endoderm.
Naastloomad on pisikesed loomad, kellel pole alalist seedeõõnt ega sümmeetriat; nad on pealnäha sarnased amööbidega Nende fülogenees on ebaselge.
Kahekülgsed
Ülejäänud loomad moodustavad suure enamiku: neil on umbes 29 hõimkonda ja üle miljoni liigi. Nad moodustavad kahekülgsete klaadi, mille esindajate ehitusplaan on bilateraalsümmeetriline. Nad on triploblastsed: neil on kolm väljaarenenud lootelehte ja nende koed moodustavad selgepiirilisi elundeid (vt organogenees). Nende seedeõõnel on kaks ava, suu ja pärak, ja on olemas seesmine kehaõõs – tsöloom või pseudotsöloom. Nendel loomadel on peaots (eesots) ja sabaots (tagaots), selgmine ja kõhtmine pind ning vasak ja parem külg.
Eesotsa olemasolu tähendab, et keha see osa kohtab stiimuleid. See soodustab tsefalisatsiooni – meeleelundite ja suuga pea moodustumist. Paljudel kahekülgsetel on ühtaegu ringlihased, mis teevad keha pikemaks kitsamaks, ning pikilihased, mis teevad keha lühemaks; need võimaldavad hüdrostaatilise skeletiga pehme kehaga loomadel peristaltika abil liikuda. Neil on ka sool, mis ulatub mööda laias laastus silindrilist keha peast pärakuni. Paljudel kahekülgsete hõimkondade loomadel on primaarsed vastsed, kes ujuvad ripsmetega ning kellel on apikaalne elund, mis sisaldab meelerakke. End evolutsiooni jooksul on tekkinud loomad, kellel üks või mitu neist tunnustest on kadunud. Näiteks on täiskasvanud okasnahksed (erinevalt vastsetest) radiaalsümmeetrilised, kuna aga mõnedel helmintidel on lihtsustunud kehaehitus.
Geneetiline uurimistöö on tunduvalt muutnud zooloogide arusaamist kahekülgsete hõimkondade vahelisest sugulusest. Enamik kahekülgseid kuulub kahte põhilisse liini – esmassuuste või teissuuste hulka. Sageli peetakse kõikide teiste kahekülgsete sõsarklaadiks siuglejaid ning teised paigutatakse klaadi Nephrozoa Ent teiste uurimuste järgi on siuglejad lähemas suguluses klaadiga Ambulacraria kui teiste kahekülgsetega.
Eamassuustel ja teissuustel on mitu erinevust. Teissuuste embrüotel toimub radiaalne lõigustumine, paljude esmassuuste (Spiralia) embrüotel spiraalne lõigustumine. Mõlema rühma loomadel on täielik seedetrakt, kuid esmassuustel areneb gastrotsööli esimene ava suuks ja pärak moodustub teiseselt, teissuustel moodustub enne pärak ja suu moodustub teiseselt. Enamikul esmassuustel on skisotsöölne areng, mille korral mesodermi moodustumiseks rakud lihtsalt täidavad gastrula sisemuse; teissuustel moodustub mesoderm enterotsöölse arengu teel, endoderm sopistub sisse..
Ecdysozoa on esmassuused, kes on saanud nime oma ühise tunnuse – kestumise (ecdysis) järgi Nende seas on suurim loomahõimkond lülijalgsed, kelle hulka kuuluvad putukad, ämblikud, krabid ja nende sugulased. Kõikide nende keha on segmenteerunud, kusjuures segmentidel on tavaliselt paarilised jäsemed. Kaks väiksemat hõimkonda, küüsikloomad ja loimurid, on lülijalgsete lähedased sugulased ja neil on ühised tunnused. Ecdysozoa seas on ka ümarussid, kes moodustavad võib-olla suuruselt teise loomahõimkonna. Ümarussid on tavaliselt mikroskoopilised ja neid leidub peaaegu kõikjal, kus on vett; mõned neist on olulised parasiidid. Nende väiksemad sugulashõimkonnad on jõhvussid, siilussid, keraskärssussid ja rüüloomad. Nendel rühmadel on taandarenenud tsöloom, mida nimetatakse pseudotsöloomiks.
Spiralia on suur rühm esmassuuseid, kelle embrüol toimub spiraalne lõigustumine. Rühma Spiralia fülogenees on vaidluse all, kuid selles rühmas on üks suur klaad, ülemhõimkond Lophotrochozoa, ja väiksemad hõimkondade rühmad, nagu Rouphozoa, kuhu kuuluvad ripskõhtsed ja lameussid. Kõik need paigutatakse rühma Platytrochozoa, millel on sõsarrühm Gnathifera, kuhu kuuluvad keriloomad.
Klaadi Lophotrochozoa kuuluvad limused, rõngussid, käsijalgsed, kärssussid, sammalloomad ja kummarloomad. Limuste, kirjeldatud liikide arvu poolest teisel kohal oleva loomahõimkonna koosseisu kuuluvad muu hulgas teod, karbid ja kalmaarilised, rõngussid on aga segmenteerunud ussid, näiteks vihmaussid, liivatõlvad ja kaanid. Neid kahte rühma on ammu peetud lähedasteks sugulasteks, sest neile on ühised trohhofoorid ehk pärgvastsed.
Loomade evolutsioon
Esimesed loomad ilmusid Maale veidi enne kambriumi, umbes 600 miljonit aastat tagasi. Tekkeperioodil elasid nad vees[viide?]. Nende fossiile on leitud Austraaliast, Adelaide'i lähedalt. Neid nimetatakse Ediacara faunaks ja seni pole teada, kas neil ka järglasi oli. Veidi sarnanevad nad millimallikatega, mõned ka meriliiliatega ja ussilaadsetega.
Täielik loomahõimkond kujunes kambriumis. See toimus plahvatuslikult ja põhjuseks peetakse hapniku suurenenud sisaldust keskkonnas, mis võimaldas hapnikul põhineva ainevahetuse arengut. Teiseks põhjuseks peetakse meretaseme langusest tingitud uute ökoloogiliste niššide tekkimist. Igal juhul iseloomustab seda perioodi kiire loomaliikide evolutsioon.
Praeguse aja loomariigi eellaseks peetakse kambriumiaegset väikest lülilise ehitusega organismi Pikaia. Taimi sel ajal ei olnud, küll aga olid fotosünteesivad algloomad ja vetikad. Meres elavate sugukondade arv oli kambriumi lõpuks 20 ringis.
Ordoviitsiumis toimus plahvatuslik liikide tekkimine umbes 500 miljonit aastat tagasi. See oli suurem kui kambriumi oma. Tekkis hulgaliselt uusi paleosoikumifauna esindajaid (lülijalgsed, korallid jt). Kambriumis tekkinud organismid (trilobiidid) hakkasid vaikselt välja surema. Selle ajastu lõpuks oli mereloomade sugukondade arv jõudnud 400-ni, kogu kambriumi fauna oli asendunud ja see säilis kogu permi ajastu.
↑Bruce Alberts, Alexander Johnson, Julian Lewis, Martin Raff, Keith Roberts, Peter Walter. Molecular Biology of the Cell, 4. trükk, Garland Science 2002, ISBN 78-0-8153-3218-3, .
↑Claude Alvin Ville, Warren Franklin Walker, Robert Barnes. General zoology, Saunders College Pub 1984, ISBN 978-0-03-062451-3, lk 467.
↑William James Hamilton, James Dixon Boyd, Harland Winfield Mossman. Human embryology: (prenatal development of form and function), Williams & Wilkins 1945, lk 330.
↑Joy B. Philips. Development of vertebrate anatomy, Mosby 1975, ISBN 978-0-8016-3927-2, lk 176.
↑The Encyclopedia Americana: a library of universal knowledge, Volume 10. Encyclopedia Americana Corp. 1918. Lk 281.
↑William S. Romoser, J. G. Stoffolano. The science of entomology, WCB McGraw-Hill 1998, ISBN 978-0-697-22848-2, lk 156
↑D. Charlesworth, J. H. Willis. The genetics of inbreeding depression. Nature Reviews Genetics, 2009, 10 (11), lk 783–796. Kokkuvõte.
↑H. Bernstein, F. A. Hopf, R. E. Michod. The molecular basis of the evolution of sex. – Advances in Genetics, 1987, 24, lk 323–370.
↑K. G. Adiyodi, Roger N. Hughes, Rita G. Adiyodi. Reproductive Biology of Invertebrates, kd 11, Progress in Asexual Reproduction. Wiley 2002, ISBN 978-0-471-48968-9, lk 116.
↑M. Begon, C. Townsend, J. Harper. Ecology: Individuals, populations and communities, 3. trükk, Blackwell Science 1996, ISBN 978-0-86542-845-4.
↑Tim Caro. Antipredator Defenses in Birds and Mammals, University of Chicago Press 2005, lk 1–6 ja läbivalt.
↑Alison N. P. Stevens. Predation, Herbivory, and Parasitism. – Nature Education Knowledge, 2010, 3 (10), lk 36.
↑M. A. Jervis, N. A. C. Kidd. Host-Feeding Strategies in Hymenopteran Parasitoids. – Biological Reviews, 1986, 61 (4), lk 395–434.
↑Anne Meylan. Spongivory in Hawksbill Turtles: A Diet of Glass. – Science, 1988, 239 (4838), lk 393–395. Kokkuvõte.
↑Peter Castro, Michael E. Huber. Marine Biology, 7. trükk, McGraw-Hill 2007, ISBN 978-0-07-722124-9, lk 376.
↑Omar Rota-Stabelli, Allison C. Daley, Davide Pisani. Molecular Timetrees Reveal a Cambrian Colonization of Land and a New Scenario for Ecdysozoan Evolution. – Current Biology, 2013, 23 (5), lk 392–398.Täistekst.
↑Edward B. Daeschler, Neil H. Shubin, Farish A. Jr. Jenkins. A Devonian tetrapod-like fish and the evolution of the tetrapod body plan. – Nature, 2006, 440 (7085), lk 757–763. Täistekst.
↑Lynn Margulis, Karlene V. Schwartz, Michael Dolan. Diversity of Life: The Illustrated Guide to the Five Kingdoms, Jones & Bartlett Learning 1999, lk 115–116.
↑ Andrew Clarke. The thermal limits to life on Earth. – International Journal of Astrobiology, 2014, 13 (2), lk 141–154.Täistekst.
↑ 31,031,131,2Gerald Wood. The Guinness Book of Animal Facts and Feats, Enfield, Middlesex : Guinness Superlatives 1983, ISBN 978-0-85112-235-9
↑Gerardo V. Mazzetta, Per Christiansen, Richard A. Fariña. Giants and Bizarres: Body Size of Some Southern South American Cretaceous Dinosaurs. – Historical Biology, 2004, 16 (2–4), lk 71–83.
↑H. Kaur, R. Singh. Two new species of Myxobolus (Myxozoa: Myxosporea: Bivalvulida) infecting an Indian major carp and a cat fish in wetlands of Punjab, India. – Journal of Parasitic Diseases, 2011. 35 (2), lk 169–176. Täistekst.
↑ 34,0034,0134,0234,0334,0434,0534,0634,0734,0834,0934,1034,1134,1234,1334,14Zhi-Qiang Zhang. Animal biodiversity: An update of classification and diversity in 2013. – Z.-Q. Zhang (toim). Animal Biodiversity: An Outline of Higher-level Classification and Survey of Taxonomic Richness (Addenda 2013). – Zootaxa, 2013, kd 3703, nr 1. Kokkuvõte.
↑ 38,038,138,238,3Darryl L. Felder, David K. Camp. Gulf of Mexico Origin, Waters, and Biota: Biodiversity, Texas A&M University Press 2009, ISBN 978-1-60344-269-5, lk 1111.
↑Camilo Mora, Derek P. Tittensor, Sina Adl, Alastair G.B. Simpson, Boris Worm. Georgina M. Mace (toim). How Many Species Are There on Earth and in the Ocean?, 2011, PLOS Biology, 9 (8), e1001127.Täistekst.
↑DNA triipkoodimise rakendamine taksonoomias teeb selle veel keerukamaks: üks triipkoodimisel põhinev analüüs hindas putukaliikid arvuks ainuüksi Kanadas umbes 100 000 ning ekstrapoleeris, et maailmas peab olema üle 10 miljoni putukaliigi, kellest umbes 2 miljonit kuuluvad pahksääsklaste sugukonda. Vt: Paul D. N. Hebert, Sujeevan Ratnasingham, Evgeny V. Zakharov, Angela C. Telfer, Valerie Levesque-Beaudin, Megan A. Milton, Stephanie Pedersen, Paul Jannetta, Jeremy R. deWaard. Counting animal species with DNA barcodes: Canadian insects. – Philosophical Transactions of the Royal Society B: Biological Sciences, 2016, 371 (1702), 20150333. Täistekst.
↑Nigel E. Stork. How Many Species of Insects and Other Terrestrial Arthropods Are There on Earth?. – Annual Review of Entomology, 2018, 63 (1), lk 31–45.Täistekst. Stork märgib, et miljonile putukaliigile on pandud nimi, ja hindab putukaliikide koguarvu palju suuremaks.
↑Hugh F. Poore. Introduction. – Crustacea: Malacostraca, Zoological catalogue of Australia, kd 19.2A, CSIRO Publishing 2002, ISBN 978-0-643-06901-5, lk 1–7, siin lk 1.
↑ 45,045,145,245,3 David Nicol. The Number of Living Species of Molluscs. – Systematic Zoology, 1969, 18 (2), lk 251–254.
↑Peter Uetz. A Quarter Century of Reptile and Amphibian Databases. – Herpetological Review, 2021, 52, lk 246–255. Täistekst.
↑ 47,047,147,2Marjorie L. Reaka-Kudla, Don E. Wilson, Edward O. Wilson. Biodiversity II: Understanding and Protecting Our Biological Resources, Joseph Henry Press 1996, 978-0-309-52075-1, lk 90.
↑Derek Burton, Margaret Burton. Essential Fish Biology: Diversity, Structure and Function, Oxford University Press 2017, ISBN 978-0-19-878555-2, lk 281–282: "Parasiitsägalaste sugukonda ... kuulub obligaatsetest parasiitidest kalu. Nii parasiteerib 17 perekonda 2 alamsugukonnast (Vandelliinae (4 perekonda, 9 liiki) ja Stegophilinae (13 perekonda, 31 liiki) kalade lõpustel (Vandelliinae) või nahal (Stegophilinae)."
↑R. Sluys. Global diversity of land planarians (Platyhelminthes, Tricladida, Terricola): a new indicator-taxon in biodiversity and conservation studies. – Biodiversity and Conservation, 1999, 8 (12), lk 1663–1681.
↑ 50,050,1T. J. Pandian. Reproduction and Development in Platyhelminthes, CRC Press 2020, ISBN 978-1-000-05490-3, lk 13–14.
↑Serge Morand, Boris R. Krasnov, D. Timothy J. Littlewood. Parasite Diversity and Diversification, Cambridge University Press 2015, ISBN 978-1-107-03765-6, lk 44.
↑A. V. Chernyshev. An updated classification of the phylum Nemertea. – Invertebrate Zoology, 2021, kd 18, nr 3, lk 188–196. Täistekst.
↑ Hookabe, Natsumi; Kajihara, Hiroshi; Chernyshev, Alexei V.; Jimi, Naoto; Hasegawa, Naohiro; Kohtsuka, Hisanori; Okanishi, Masanori; Tani, Kenichiro; Fujiwara, Yoshihiro; Tsuchida, Shinji; Ueshima, Rei. Molecular Phylogeny of the Genus Nipponnemertes (Nemertea: Monostilifera: Cratenemertidae) and Descriptions of 10 New Species, With Notes on Small Body Size in a Newly Discovered Clade. – Frontiers in Marine Science. 9, 2022.Täistekst.
↑Hickman, Cleveland P.; Keen, Susan L.; Larson, Allan; Eisenhour, David J. Animal Diversity, 8. trükk, McGraw-Hill Education 2018, ISBN 978-1-260-08427-6.
↑Budd, Graham E.; Jensen, Sören. The origin of the animals and a 'Savannah' hypothesis for early bilaterian evolution". – Biological Reviews, 2015, 92 (1), lk 446–473.Täistekst.
↑Peterson, Kevin J.; Cotton, James A.; Gehling, James G.; Pisani, Davide. The Ediacaran emergence of bilaterians: congruence between the genetic and the geological fossil records. – Philosophical Transactions of the Royal Society of London B: Biological Sciences, 2008, 363 (1496), lk 1435–1443.Täistekst.
↑Laura Wegener Parfrey, Daniel J. G. Lahr, Andrew H. Knoll, Laura A. Katz. Estimating the timing of early eukaryotic diversification with multigene molecular clocks. – Proceedings of the National Academy of Sciences, 2011, 108 (33), lk 13624–13629.Täistekst.
↑Laumer, Christopher E.; Gruber-Vodicka, Harald; Hadfield, Michael G.; Pearse, Vicki B.; Riesgo, Ana; Marioni, John C.; Giribet, Gonzalo. Support for a clade of Placozoa and Cnidaria in genes with minimal compositional bias. – eLife, 2018, 7, e36278.Täistekst.
↑Adl, Sina M.; Bass, David; Lane, Christopher E.; Lukeš, Julius; Schoch, Conrad L.; Smirnov, Alexey; Agatha, Sabine; Berney, Cedric; Brown, Matthew W. Revisions to the Classification, Nomenclature, and Diversity of Eukaryotes. – Journal of Eukaryotic Microbiology, 66 (1), lk 4–119.Täistekst.
↑Ros-Rocher, Núria; Pérez-Posada, Alberto; Leger, Michelle M.; Ruiz-Trillo, Iñaki. The origin of animals: an ancestral reconstruction of the unicellular-to-multicellular transition. – Open Biology, 2021, 11 (2), 200359.Täistekst.
↑Kapli, Paschalia; Telford, Maximilian J. Topology-dependent asymmetry in systematic errors affects phylogenetic placement of Ctenophora and Xenacoelomorpha. – Science Advances, 2020, 6 (10), eabc5162.Täistekst.
↑ Gonzalo Giribet. Genomics and the animal tree of life: conflicts and future prospects. – Zoologica Scripta, 2016, 45, lk 14–21.Täistekst.
↑Dellaporta, Stephen; Holland, Peter; Schierwater, Bernd; Jakob, Wolfgang; Sagasser, Sven; Kuhn, Kerstin. The Trox-2 Hox/ParaHox gene of Trichoplax (Placozoa) marks an epithelial boundary. – Development Genes and Evolution, 2004, 214 (4). lk 170–175.
↑Peterson, Kevin J.; Eernisse, Douglas J. Animal phylogeny and the ancestry of bilaterians: Inferences from morphology and 18S rDNA gene sequences. – Evolution and Development, 2001, 3 (3), lk 170–205.
↑Kraemer-Eis, Andrea; Ferretti, Luca; Schiffer, Philipp; Heger, Peter; Wiehe, Thomas. A catalogue of Bilaterian-specific genes – their function and expression profiles in early development. – bioRxiv, 2016.Täistekst.
↑Jordi Paps, Peter W. H. Holland. Reconstruction of the ancestral metazoan genome reveals an increase in genomic novelty. – Nature Communications, 2018, 9, 1730.
Täistekst.
↑Bhamrah, H. S.; Juneja, Kavita. An Introduction to Porifera, Anmol Publications 2003, lk 58. ISBN 978-81-261-0675-2.
↑Schultz, Darrin T.; Haddock, Steven H. D.; Bredeson, Jessen V.; Green, Richard E.; Simakov, Oleg; Rokhsar, Daniel S. Ancient gene linkages support ctenophores as sister to other animals". – Nature, 2023, 618 (7963), lk 110–117. Täistekst.
↑James L. Sumich. Laboratory and Field Investigations in Marine Life, Jones & Bartlett Learning 2008, ISBN 978-0-7637-5730-4, lk 67.
↑Nancy Meyer Jessop. Biosphere; a study of life, Prentice-Hall 1970, lk 42.}
↑N. S. Sharma.Continuity And Evolution Of Animals, Mittal Publications 2005, ISBN 978-81-8293-018-6, lk 106.
↑Love Langstroth, Libby Langstroth, Todd Newberry (toim). A Living Bay: The Underwater World of Monterey Bay, University of California Press 2000, ISBN 978-0-520-22149-9, lk 244
↑Jacob E. Safra. The New Encyclopædia Britannica, kd 16, Encyclopædia Britannica 2003, ISBN 978-0-85229-961-6, lk 523.
↑R. L. Kotpal Modern Text Book of Zoology: Invertebrates, Rastogi Publications 2012, ISBN 978-81-7133-903-7, lk 184.
↑Robert D. Barnes. Invertebrate Zoology, Holt-Saunders International 1982, ISBN 978-0-03-056747-6, lk 84–85.
↑Srivastava, Mansi; Begovic, Emina; Chapman, Jarrod; Putnam, Nicholas H.; Hellsten, Uffe; Kawashima, Takeshi; Kuo, Alan; Mitros, Therese; Salamov, Asaf; Carpenter, Meredith L.; Signorovitch, Ana Y.; Moreno, Maria A.; Kamm, Kai; Grimwood, Jane; Schmutz, Jeremy. The Trichoplax genome and the nature of placozoans". – Nature, 2008, 454 (7207), lk 955–960.Täistekst.
↑K. J. Quillin. Ontogenetic scaling of hydrostatic skeletons: geometric, static stress and dynamic stress scaling of the earthworm lumbricus terrestris. – Journal of Experimental Biology, 1998, kd 201, nr 12, lk 1871–1883. Täistekst.
↑Maximilian J. Telford. Resolving Animal Phylogeny: A Sledgehammer for a Tough Nut?. – Developmental Cell, 2008, 14 (4), lk 457–459. Täistekst.
↑Philippe, H.; Brinkmann, H.; Copley, R.R.; Moroz, L. L.; Nakano, H.; Poustka, A.J.; Wallberg, A.; Peterson, K. J.; Telford, M.J.. Acoelomorph flatworms are deuterostomes related to Xenoturbella. – Nature, 2011, 470 (7333), lk 255–258. Täistekst.
↑Perseke, M.; Hankeln, T.; Weich, B.; Fritzsch, G.; Stadler, P.F.; Israelsson, O.; Bernhard, D.; Schlegel, M. The mitochondrial DNA of Xenoturbella bocki: genomic architecture and phylogenetic analysis. – Theory Biosci., 2007, 126 (1), lk 35–42. Täistekst.
↑Cannon, Johanna T.; Vellutini, Bruno C.; Smith III, Julian.; Ronquist, Frederik; Jondelius, Ulf; Hejnol, Andreas. Xenacoelomorpha is the sister group to Nephrozoa. – Nature, 2016, 530 (7588), lk 89–93.
↑Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega Kapli 2021 on ilma tekstita.
↑Valentine, James W. Cleavage patterns and the topology of the metazoan tree of life. – PNAS, 1997, 94 (15), lk 8001–8005.Täistekst
↑Peters, Kenneth E.; Walters, Clifford C.; Moldowan, J. Michael. The Biomarker Guide: Biomarkers and isotopes in petroleum systems and Earth history, kd 2, Cambridge University Press 2015, ISBN 978-0-521-83762-0, lk 717.
↑Hejnol, A.; Martindale, M. Q. The mouth, the anus, and the blastopore – open questions about questionable openings. – Telford, M.J.; Littlewood, D.J. (eds.). Animal Evolution – Genomes, Fossils, and Trees, Oxford University Press 2009, lk 33–40. ISBN 978-0-19-957030-0.Täistekst.
↑Safra, Jacob E. The New Encyclopædia Britannica, kd 1; kd 3, Encyclopædia Britannica 2003, ISBN 978-0-85229-961-6, lk 767
↑Kenneth Hyde. Zoology: An Inside View of Animals, Kendall Hunt 2004, ISBN 978-0-7575-0997-1, lk 345.
↑Stephen A. Miller, John P. Harley. Zoology, McGraw-Hill 2006, ISB 978-0-07-063682-8, lk 173
↑Shankland, M.; Seaver, E.C. Evolution of the bilaterian body plan: What have we learned from annelids? – Proceedings of the National Academy of Sciences, 2000, 97 (9): 4434–4437.Täistekst.
↑ 106,0106,1Struck, Torsten H.; Wey-Fabrizius, Alexandra R.; Golombek, Anja; Hering, Lars; Weigert, Anne; Bleidorn, Christoph; Klebow, Sabrina; Iakovenko, Nataliia; Hausdorf, Bernhard; Petersen, Malte; Kück, Patrick; Herlyn, Holger; Hankeln, Thomas. Platyzoan Paraphyly Based on Phylogenomic Data Supports a Noncoelomate Ancestry of Spiralia. – Molecular Biology and Evolution, 2014, 31 (7), lk 1833–1849. Täistekst.
↑Täistekst. Fröbius, Andreas C.; Funch, Peter. Rotiferan Hox genes give new insights into the evolution of metazoan bodyplans. – Nature Communications, 2017, 8 (1), lk 9.
↑Hervé, Philippe; Lartillot, Nicolas; Brinkmann, Henner. Multigene Analyses of Bilaterian Animals Corroborate the Monophyly of Ecdysozoa, Lophotrochozoa, and Protostomia. – Molecular Biology and Evolution, 2005, 22 (5), lk 1246–1253.Täistekst.
↑Giribet, G.; Distel, D.L.; Polz, M.; Sterrer, W.; Wheeler, W.C. Triploblastic relationships with emphasis on the acoelomates and the position of Gnathostomulida, Cycliophora, Plathelminthes, and Chaetognatha: a combined approach of 18S rDNA sequences and morphology. – Syst Biol., 2000, 49 (3), lk 539–562.Täistekst.
↑Kim, Chang Bae; Moon, Seung Yeo; Gelder, Stuart R.; Kim, Won. Phylogenetic Relationships of Annelids, Molluscs, and Arthropods Evidenced from Molecules and Morphology. – Journal of Molecular Evolution, 1996, 43 (3), lk 207–215.
Joel Shurkin, News Feature: Animals that self-medicate, PNAS, 111. väljaanne, nr 49, lk 17339–17341, doi: 10.1073/pnas.1419966111, 9. detsember 2014, veebiversioon (vaadatud 4.02.2015) (inglise keeles)