Chalamet sündis New YorgisManhattanil ja veetis lapsepõlve sealses Hell's Kitcheni rajoonis. Tema vanemad on Nicole Flender (The Corcoran Groupikinnisvaramaakler ning endine Broadwaytantsija) ja Marc Chalamet (UNICEFi toimetaja). Tema ema, kolmanda põlvkonna newyorklane, on juut (pärit Vene juutide ja Austria juutide perekonnast). Tema isa on Nîmesist pärit protestantliku taustaga prantslane. Chalameti vanem õde Pauline (sündinud 1992) on näitleja, kes elab Pariisis. Chalameti emapoolne onu Rodman Flender on filmitegija, tema emapoolne tädi Amy Lippman on teleprodutsent ja kirjanik, emapoolne vanaisa Harold Flender oli stsenarist ja emapoolne vanaema Enid Flender on endine Broadway tantsija.
Chalamet räägib vabalt inglise ja prantsuse keelt. Tal on topeltkodakondsus Ameerika Ühendriikides ja Prantsusmaal. Lapsena veetis Chalamet suved Le Chambon-sur-Lignonis, väikeses Prantsuse külas Lyonist kahe tunni kaugusel, oma isapoolsete vanavanemate kodus. Tema isapoolne vanaema oli kanadalanna, kuid ta kolis hiljem Prantsusmaale. Chalamet tõdes, et tema Prantsusmaal veedetud aeg tõi temas esile kultuuriidentiteedi konflikte. "Kui ma seal olin, muutusin ma enda prantslasest versiooniks," rääkis ta ajalehele La Presse. "Imbusin täielikult kultuuri ja nägin isegi unenägusid prantsuse keeles." Chalamet lapsepõlveunistus oli saada elukutseliseks jalgpalluriks. Ta oli 13-aastaselt Prantsusmaal laste jalgpallilaagris treener.
Chalamet õppis PS 87 William T. Shermani algkoolis ja hiljem kõrgetasemelises Delta programmis MS 54 Booker T. Washingtoni põhikoolis. Delta programmi kogemust nimetas ta "viletsaks kolmeks aastaks", kuna kooli akadeemilises keskkonnas puudus tal loominguline väljund. Vastuvõtt Fiorello H. LaGuardia muusika- ja kunsti- ning etenduskunstide keskkooli sai tema näitlemisarmastuse alguseks.Harry Shifmanile, ühele LaGuardia draamaõpetajale, avaldas Chalameti prooviesinemine nii suurt muljet, et too nõudis Chalameti vastuvõtmist kooli, ehkki vestlusvoorus oli tema vastuvõtust juba keeldutud. Ta lõpetas kooli 2013. aastal ja mängis koolimuusikalides "Kabaree" ja "Sweet Charity". Ta on ka YoungArtsi projekti vilistlane.
Pärast keskkooli (17-aastaselt) õppis Chalamet ühe aasta Columbia ülikooliskultuuriantropoloogiat. Hiljem vahetas ta koole, et vabamalt jätkata oma näitlejakarjääri, kuna tal oli pärast filmis "Tähtedevaheline" mängimist keeruline uuesti Columbia ülikooli ellu sulanduda. Columbiast lahkudes, kolis Chalamet Bronxi linnaossa.
Näitlejakarjääri alustas ta 2007. aastal lühifilmides mängimisega ja siis 2012. aastal kõrvalosaga draamasarjas "Homeland". Kaks aastat hiljem debüteeris Chalamet oma esimeses täispikas draamafilmis "Men, Women & Children" ning näitles Christopher Nolani ulmefilmis "Tähtedevaheline" ("Interstellar").
Lapsena tegi Chalamet kaasa mitmes telereklaamis ning näitles lühiõudusfilmides "Sweet Tooth" ja "Clown". Seriaalidebüüdi tegi ta sarjas "Law & Order" (2009), mängides seal mõrvaohvrit. Sellele järgnes väike roll telefilmis "Loving Leah" (2009). 2011. aastal tegi ta oma teatridebüüdi Off-Broadway noortekomöödias "The Talls", kus ta mängis seksuaalselt uudishimulikku 12-aastast Nicholat. New York Daily Newsi teatrikriitik kirjutas: "Chalamet tabab lõbusalt äsjase teismelise ärkavat uudishimu seksi kohta." 2012. aastal olid tal rollid draamasarjas "Royal Pains" ja kriitikute tunnustatud spioonipõnevikus "Homeland", milles mängis asepresidendi mässumeelset poega. Chalamet koos ülejäänud osatäitjatega nomineeriti Screen Actors Guild Award for Outstanding Performance by an Ensemble in a Drama Seriesi auhinnale.
2014. aastal tegi Chalamet oma täispika filmi debüüdi kõrvalosatäitjana Jason Reitmani komöödias "Men, Women & Children". Samal aastal mängis ta Christopher Nolani filmis "Tähtedevaheline" Matthew McConaughey tegelaskuju poega Tom Cooperit. Filmi hinnati kõrgelt, kriitikud kiitsid osatäitjate etteasteid ja see teenis üle 675 miljoni dollari. 2014. aastal mängis Chalamet peategelase nooremat versiooni komöödiafilmis "Worst Friends". 2015. aastal mängis Chalamet Andrew Droz Palermo fantaasiapõnevikus "One & Two", kehastades Zaci, kes koos oma õega hakkab uurima nende ebatavalisi võimeid ja tumedaid peresaladusi pärast nende ema haigestumist. Film esilinastus Berliini filmifestivalil, kus see sai nii kiitvaid kui ka laitvaid arvustusi. Chalameti järgmine roll oli näitleja James Franco tegelaskuju Stephen Elliotti teismelise versiooni mängimine Pamela Romanowsky filmis "The Adderall Diaries". Oma 2015. aasta viimases rollis mängis Chalamet Charlie Cooperit, Diane Keatoni ja John Goodmani tegelaskujude tusast pojapoega jõulukomöödias "Love the Coopers", mida arvustati negatiivselt.
Chalamet kehastas narkomaanist teismelist draamafilmis "Beautiful Boy" (2018), mille eest oli ta nomineeritud BAFTA parima meeskõrvalosatäitja auhinnale. 2019. aastal kehastas Chalamet draamafilmides "The King" ja "Little Women" vastavalt kuningas Henry V ja Theodore Laurence'it.
Auhinnad ja nominatsioonid
Chalamet oli nomineeritud rolli eest filmis "Call Me by Your Name" parima meespeaosatäitjaOscarile,BAFTA auhinnale, Kuldgloobuse auhinnale, Ekraaninäitlejate Gildi auhinnale ja Critics' Choice auhinnale – kõik parima meespeaosatäitja kategoorias. Rolli eest filmis "Lady Bird" sai ta nominatsioonid Critics' Choice filmi auhinnale ja Ekraaninäitlejate Gildi auhinnale koos oma kaasnäitlejatega. Rolli eest filmis "Beautiful Boy" oli ta nomineeritud Kuldgloobuse auhinnale, BAFTA auhinnale Ekraaninäitlejate Gildi auhinnale ja Critics' Choice auhinnale – kõik parima meeskõrvalosatäitja kategoorias.
↑West, James (31. märts 2018). "Back in the day with Timothée Chalamet". HERO Magazine (avaldatud 30. aprill 2015). Originaali arhiivikoopia seisuga 19.09.2018. Vaadatud 31.03.2018. I'm at Columbia University in New York, majoring in cultural anthropology.
↑McConaughey, Matthew (2. juuni 2017). "Timothée Chalamet". Interview. Originaali arhiivikoopia seisuga 16.06.2018. Vaadatud 9.08.2017. Anyway, I did a year at Columbia, and I just kind of floundered. Maybe it wasn’t the right place for me. Columbia takes a wholehearted academic commitment that I think I have in me, but it was just not where my mind was at the time. I’d just left working a month and a half in Canada with my favorite director and you, one of my favorite actors, and had to go back into a structured environment. It was just hard.