Õigus linnale on mõte ja deviis, mille 1968. aastal pakkus esimesena välja Henri Lefebvre oma raamatus "Le Droit à la ville". Lefebvre'i jaoks tähendab see "linnaelule muudetud ja uuendatud juurdepääsu nõudmist" – et linnaelanikel oleks õigus oma linnale. David Harvey on seda kirjeldanud nii:
Fraasi "õigus linnale" on hakatud pruukima mitmesugustes tähendustes ja Marcelo Lopes de Souza on märkinud, et selle kasutamine on "moodi läinud". Samas on populaarsuse "hind tihti olnud Lefebvre'i mõiste trivialiseerimine ja rikkumine" ning ta kutsub üles kasutama seda mõtet selle algses radikaalses tähenduses.
Mitmed liikumised, näiteks Lõuna-Aafrika Abahlali baseMjondolo hütiasukate (shack dwellers) liikumine, Ameerika Ühendriikide allianss Õigus Linnale (Right to the City Alliance), Hamburgis tegutsev skvotterite, üürnike ja kunstnike võrgustik Recht auf Stadt, ja erinevad liikumised Aasias ja Ladina-Ameerikas on mõtte elanike õigusest oma linnale oma võitlustesse inkorporeerinud.
Brasiilias 2001. aastal vastu võetud linnastatuut põhineb mõtteviisil "õigus linnale" ja on aastatepikkuse ühiskondliku võitluse tulemus. Sel föderaalseadusel on kaks ülesannet. Esiteks tagada, et linna maa ja hoonete ühiskondlikku funktsiooni eelistataks nende kaubanduslikule väärtusele ehk linnaruumi kasutusväärtuse prioriseerimine võrreldes ärihuvidega. Teiseks tagada linnaelu demokraatlik korraldamine – et linnade planeerimine, ehitamine ja valitsemine alluks ühiskondlikule kontrollile.