2020. aasta Valgevene meeleavaldused

2020. aasta Valgevene meeleavaldused
Vabasid valimisi ja poliitvangide vabastamist nõudev loosung, 16. august 2020
Toimumisaeg	9. august 2020 – detsember 2020
Toimumiskoht	Valgevene
Tulemus	Lukašenkale truud jõustruktuurid surusid meeleavalduse maha
Osalised
Valgevene opositsioon Valgevene Koordinatsiooninõukogu valgevenelased Valgevene jõustruktuurid Valgevene OMON Valgevene KGB Valgevene relvajõud
Jõudude suurus
Protestide jooksul kokku kuni 700 000 meeleavaldajat ~100 000 Valgevene jõustruktuuri töötajat
Kaotused
1373 haavatud 4–11 hukkunud üle 50 000 arreteeritud 121 haavatud

2020. aasta Valgevene meeleavaldused olid valgevenelaste protestide laine ametis oleva Valgevene president Alaksandr Lukašenka ja tema režiimi vastu. Tegu oli iseseisva Valgevene seni kõige suuremate rahutustega riigi ajaloos, kus kokku protestis vähemalt 700 000 valgevenelast.

Meeleavaldused vallandusid pärast 2020. aasta Valgevene presidendivalimisi, kus Lukašenkale truud riigi- ja jõuorganid kõrvaldasid valimistelt ohtlikud opositsioonikandidaadid ja võltsisid valimistulemusi, esitledes Lukašenkat valimiste võitjana. Hoolimata meelt avaldavast Valgevene rahvast ja lääneriikide tugevast survest suutis Lukašenka säilitada Valgevene jõustruktuuride lojaalsuse ja võimu riigi üle. Meeleavaldused kestsid 2020. aasta suvekuudest talve alguseni.

Taust

2019. aastal teatas Valgevene president Alaksandr Lukašenka, et kandideerib 2020. aasta presidendivalimistel kuuendaks ametiajaks. 1994. aastal võimule tulnud Lukašenka oli küll 1990. aastatel alustanud soositud juhina, kuid oli 26 võimul oldud aasta jooksul kaotanud oma populaarsuse. Erinevate hinnangute alusel arvati Lukašenka umbkaudseks toetuseks olevat 20–25%, kuid opositsiooni väitel olevat Lukašenka poolt vaid 3%. Seetõttu ei saanud Lukašenka avaldus järgmiseks ametiajaks kandideerida laialdast heakskiitu.

Valgevenelaste rahulolematuse najal kogus populaarsust Valgevene blogija Sergei Tsihhanovski, kes koostas rahvaküsitlusi, millest kriitilisemad valgevenelaste seas populaarseks muutusid. 6. mail teatas Tsihhanovski avalikult oma soovist presidendivalimistel kandideerida ja tema loosungiks oli "Lömasta prussakas", millega viidati Lukašenkale. Mais toimusid esimesed meeleavaldused soosituks saanud Tsihhanovski toetuseks ja Lukašenka režiimi vastu. Esimesele meeleavaldusele, kus anti toetusallkirju Tsihhanovski kandidatuurile, kogunes umbes 1000 inimest, mis tollal oli Valgevene kohta suur meeleavaldajate arv.

2020. aasta augustis enne valimisi eemaldasid Valgevene riigivõimud valimistelt kandideerida soovinud isikud, kellest nähti tõsist rivaali Lukašenkale. Erinevatel ettekäänetel jättis Valgevene keskvalimiskomisjon kõrvale nii Valerõi Tsapkala, Viktar Babarõka kui ka Sergei Tsihhanovski. Viimased kaks arreteeriti. Seetõttu koondusid opositsioon ja seda toetavad valgevenelased vangistatud Tsihhanovski abikaasa Svetlana Tsihhanovskaja taha, keda Lukašenka ei pidanud ohuks ja ei lasknud valimistelt eemaldada. Tsihhanovskaja toetusaktsioonidele kogunesid aga Valgevene kohta tohutud rahvamassid. Minskis kogunes 30. juulil 60 000 inimest, mis oli iseseisva Valgevene suurim meeleavaldajate arv ajaloos. Brestis kogunes 2. augustil Tsihhanovskajat kuulama iga seitsmes elanik ehk üle 20 000 inimese.

Valimispäevadel korraldasid aga Lukašenkale truud struktuurid valimistulemused Lukašenka soovi järgi ning hoolimata massilistest meeleavaldustest opositsioonikandidaadi Tsihhanovskaja toetuseks toetas lõplike valimistulemuste järgi Lukašenkat 80,10% ja Tsihhanovskajat 10,12% kõikidest valijatest. Tulemusi pidasid võltsinguks nii Valgevene opositsioon, suur osa valgevene rahvast kui ka lääneriigid.

Meeleavaldused

August

Valimisjaoskonnad suleti 9. augustil kell 20, mille järel jäi rahvas tulemusi ootama. Juba samal õhtul algasid rahumeelsed meeleavaldused, millega nõuti Lukašenka tagasiastumist ja Tsihhanovskaja presidendiks tunnistamist. Sotsiaalmeediakanali Nexta väitel võis Minskis meelt avaldada kuni 100 000 inimest, kusjuures meelt avaldasid ka paljud varem poliitikat vältinud valgevenelased. Meeleavaldused olid stiihilised ja selgete juhtideta; rahvakogunemistel polnud ei Tsihhanovskajat ega teisi tuntumaid opositsiooniliidreid (kellest enamik oli eksiilis või vangis). Meeleavaldustel oli palju näha juba Tsihhanovskaja toetusüritustel populaarseks saanud Valgevene ajaloolist valgepunavalget lippu, mis oli mitteametlikult opositsiooni põhiline sümbol ja kujunes ka üheks peamiseks meeleavalduse sümboliks.

Valgevene jõustruktuurid surusid esimesel kolmel päeval meeleavaldused vägivaldselt maha. Kokku arreteeriti esimese kolme ööga üle 6700 isiku ja hukkus kaks protestijat, samuti peksti protestijaid ning kasutati nende vastu veekahurit, šokigranaate, pisargaasi ja kummikuule. Valgevene võimud takistasid protestijatel ja valgevenelastel ligipääsu internetile. Kuigi jõuorganite tähelepanu keskendus pealinnale, toimusid suured meeleavaldused üle riigi, kusjuures väiksemates linnades jäi ülekaal mitmel puhul protestijatele. Tsihhanovskaja kutsus sõjaväge ja miilitsat üles poolt vahetama ning Baranavitšõs ja Žodzinas loobusid militsionäärid elanikke ründamast.

Neljandal-viiendal päeval alanud streigid vähendasid peksmist tänavatel, ent valimistulemuste kinnitamine 14. augustil ja kinnipidamisasutustest pääsenute väljanägemine viis vastasseisu uuele tasandile. Kõige intensiivsemaks perioodiks kujunes augustikuu, mil meeleavaldusi toimus iga päev. 16. augustil toimus esimene suur meeleavaldus, mil Minskis kogunes üle 100 000 meeleavaldaja ning mitmes väiksemas linnas kümned tuhanded. Sellest ajast alates hakkas igal pühapäeval toimuma protestimarss. Meeleavaldustega liitusid ka varem Lukašenka toetusbaasi moodustanud riigitehaste töölised, kes korraldasid streike ja ignoreerisid vallandamisähvardusi. Tehases, kus Lukašenka ise kohal käis, ei lastud tal kõnet lõpuni pidada, vaid karjuti maha. Ka Valgevene riigitelevisiooni töölised liitusid meeleavaldustega ning televisioon näitas vaid tühja stuudiot.

Ebakindlust esines ka Lukašenka režiimi liikmetel. Valgevene siseminister möönis, et jõu kasutamisega on mindud liiale. Valgevene õigeusukiriku metropoliit Pavel Ponomarjov palus Lukašenkalt vägivalla lõpetamist, mistõttu Moskva patriarh Kirill tagandas ta ja määras Venemaalt asemele uue metropoliidi Venjamini. Valgevene endine peaminister Sjargei Rumas tervitas 16. augustil opositsiooni ja väljendas toetust meeleavaldustele. Valgevene suursaadik Slovakkias Igar Leštšenja teatas 17. augustil, et paneb ameti meeleavalduste toetuseks maha. 17. augustil vabastas Lukašenka ametist Valgevene valitsuse, kuid määras 19. augustil uuesti ametisse täpselt sama valitsuse. Lukašenka lubas ka võtta vastu uue põhiseaduse ja seejärel korraldada vajadusel uued valimised.

Meeleavalduste mahasurumiseks otsustas Lukašenka režiim opositsiooni liidrid vahistada või sundida riigist lahkuma. Svetlana Tsihhanovskaja arreteeriti, teda sunniti filmima rahule kutsuv video ja ta saadeti Leetu. 14. augustil kuulutas Tsihhanovskaja valimised ebaausateks, väites, et tegelikult võitis valimised tema 60–70%-ga häältest. Ta teatas valmisolekust võtta üle ajutine Valgevene riigipea positsioon ja kutsus kõiki Valgevene linnapäid organiseerima oma linnades meeleavaldusi. 17. augustil asutas Tsihhanovskaja Valgevene koordinatsiooninõukogu, mille eesmärgiks oli võimuorganitega dialoogi pidamine võimu rahumeelseks üleandmiseks. Nõukogu juurde moodustati presiidium, kuhu koondusid nii tuntud kui ka vähem tuntud opositsionäärid. Koordinatsiooninõukogu ainukest Valgevenes ja vabaduses viibivat liiget Svetlana Aleksijevitši ähvardati vägivallaga, mistõttu asusid Euroopa Liidu diplomaadid tema kodu ette turvama.

22. augustil viis Lukašenka riigi relvajõud täielikku lahingvalmidusse. Valgevene kaitseminister Viktar Hrenin lubas saata sõjaväe meeleavaldusi maha suruma, kuid relvajõude tegelikult rahva mahasurumises eriti ei kasutatud, vaid teise maailmasõja mälestusmärke pandi valvama sõdurid. Rahva mahasurumisega tegelesid peamiselt siseministeeriumile alluvad siseväed, Valgevene OMON ja miilitsa eriüksused. Ka Venemaa koondas Valgevene piirile Rosgvardija üksusi, kuid nende kolonnid peatati Valgevene piiri lähedal Smolenski ja Pihkva kandis.

September

Septembris jätkusid igapäevased suurearvulised meeleavaldused, kuid intensiivistus ka Valgevene jõustruktuuride vägivald. Septembri lõpuks oli arreteeritud hinnanguliselt 12 000 meeleavaldajat. Tugevnenud oli ka ajakirjanike vastu sihitud vägivald, keda üritati tabada kummikuulide ja müragranaatidega. Mitmeid ajakirjanikke arreteeriti, nad saadeti Valgevenest välja või keelati nende sissepääs riiki. Suurt osa arreteeritutest peksti arreteerimise käigus, kuid ka transpordil ja vanglas. Üle 1000 inimese sai sedavõrd tugevaid vigastusi, et nad tuli toimetada vanglast haiglasse. Paljudel olid luumurrud. Mitmeid arreteeritud meeleavaldajaid piinati ning nii mehi kui ka naisi vägistati kumminuiadega. Samuti asus Lukašenkale truu riigivõim korraldama oma toetajate aktsioone, kuigi need jäid arvuliselt üsna väikseks.

Septembris tihenes ka nähtav Venemaa toetus Lukašenka režiimile. 3. septembril käis Venemaa peaminister Mihhail Mišustin Minskis, millele järgnes 14. septembril Lukašenka ja Putini kohtumine Sotšis. Venemaa lubas Valgevenele majanduslikku toetust laenu näol ja julgeoleku garantiid. Valgevene riigitelevisiooni tühjaks jäänud kohad täitsid Venemaalt saadetud ajakirjanikud, kelle juhtimisel asus meedia väljendama Kremli meediaruumis levinud väiteid. Nii Lukašenka kui ka Valgevene riigimeedia süüdistasid rahutustes lääneriike, väites, et meelerahutused korraldasid Suurbritannia, Poola ja NATO sihiga algatada Valgevenes värviline revolutsioon.

19. septembril avaldas opositsiooni toetav veebileht Nexta üle tuhande tänavatel näomaske kandvate militsionääride ja eriüksuslaste nimed ja aadressid. 23. septembril toimus salaja Lukašenka uueks ametiajaks vannutamine. Teade Lukašenka vannutamisest vallandas Valgevene rahva kiire tänavale ilmumise. Kuu lõpus kuulutasid nii ÜRO Inimõiguste Nõukogu kui ka OSCE, et algatavad omapoolse uurimise Valgevenes toimuva vägivalla suhtes. ÜRO Valgevene eriraportöör Anais Marin märkis ÜRO Inimõiguskomiteele, et augustis ja septembris vahistati kokku vähemalt 20 000 inimest, kellest sadu oli pekstud, piinatud või muul moel väärkoheldud.

Oktoober

Valgevene jõustruktuurid muutusid protestijate maha surumises aina efektiivsemaks. Tänavatel esines protestijate suhtes varasemast rohkem peksmist ja vägivalda. Arreteeritud meeleavaldajate hulk polnud küll võrreldav augusti algusega, kuid vägivalla raskus saavutas uue haripunkti. Tänavatel seati mitmes kohas üles ajutised kontrollpunktid, kus miilits korraldas läbiotsinguid. Kodanikke otsiti juhuslikult tänaval läbi ja arreteeriti juba enne meeleavaldusi. Keskpäeva järel sulgusid südalinna metroojaamad ja katkes mobiilne internet. Samuti viidi meeleavaldustelt ära võimude poolt avaldatud ajakirjanikud. Tänavatel käisid meelt avaldamas ka tuhanded gümnaasiumi- ja kõrgkooliõpilased ning pensionärid.

Mitmed analüütikud avaldasid juba oktoobris kahtlust, et meeleavaldused on oma võimaluse Lukašenka võimust loobuma saada mööda lasknud ja et tema võim ei ole enam ebakindel. Oktoobris kohtus Lukašenka kümmekonna kuulsa kinnipeetavaga, eesotsas Viktar Babarõka ja mitme arreteeritud Koordinatsiooninõukogu liikmega, kuigi varem oli ta keeldunud arreteeritutega rääkimast. Olulisi tulemusi kohtumine ei toonud. ÜRO Inimõiguste Nõukogu kutsus 26. oktoobril Valgevene võime üles lõpetama vägivald oma kodanike vastu ja lubama vabu valimisi.

Opositsioon esitas oktoobri lõpus Aljaksandr Lukašenkale ultimaatumi, nõudes presidendi tagasiastumist või ähvardades vastasel juhul üleriigilise streigiga. Ultimaatumi tähtajaks sai 25. oktoobri südaöö. Lukašenka ei nõustunud ultimaatumiga, mille peale otsustasid opositsiooni toetajad alustada 25. oktoobrist üleriigilist streiki. Kuigi tööstusministeerium kinnitas, et tehased töötavad tavapäraselt, teatas meedia tööliste koosolekutest suurettevõtetes Grodno Azot, Belarusneft, Minski Raskeveokitetehas, Minski Traktoritehas ja Minski Elektrotehnikatehas. Töölisi ähvardati vallandamise ja vangistamisega ning peaminister Roman Golovtšenka võrdsustas üleskutsed streigile riigivastase tegevusega. Streik ei saavutanud soovitud üleriigilist mastaapi, aga mitmes tehases, sealhulgas Grodno Azotis, streigiti kuni novembri alguseni.

Meeleavalduste vaibumine

Meeleavaldused jätkusid iga nädal veel novembris ja detsembri alguses, kuid talve saabudes loobus aina rohkem valgevenelasi meeleavaldustel osalemast. Minskis kestsid meeleavaldused kauem, mitmes väikelinnas olid detsembriks meeleavaldused ära lõppenud. Sellegipoolest jätkasid Valgevene jõustruktuurid nädalavahetuseti ka rahunenud linnades tänavatel patrullimist ning valgevenelased hoidusid nädalavahetustel linnakeskustest, et vältida jõustruktuuride vägivalda ja arreteerimist. Aasta lõpuks oli Valgevenes inimõiguslaste sõnul arreteeritud üle 30 000 inimese, kinnitatud oli üle tuhande piinamisjuhtumi ja veel tuhanded olid langenud vägivalla ohvriks. Sellele lisaks oli hukkunud 10 protestijat ja Valgevene poliitvangide arv oli kasvanud 300 lähedale.

2021. aastal tegi opositsioon Valgevene iseseisvuspäeval 25. märtsil katse algatada meeleavalduste uus laine. Tsihhanovskaja kutsus 23. märtsil Twitteri kaudu kõiki inimesi Valgevenes ja mujal riigi toetuseks protestima sihiga sundida Lukašenka rahumeelsesse dialoogi astuma. Plaanist korraldada iseseisvuspäeval meeleavaldusi olid teadlikud ka Valgevene riigivõimud, kes keelasid pidupäeval avalike ürituste korraldamise ning viisid Valgevene jõustruktuurid kõrgendatud valvesse. Samuti vahistati iseseisvuspäeva eel Valgevene opositsionääre. Meeleavalduste teine laine jäi väga piiratuks ja ei muutunud enam massiliseks.

Rahvusvaheline reaktsioon

Läänemaailm

Lääneriigid eesotsas Euroopa Liidu ja Suurbritanniaga mõistsid juba augustis hukka Valgevene jõustruktuuride vägivalla meeleavaldajate vastu ja kehtestasid sanktsioonid 130-le Valgevene juhtivale isikule. Septembris määrasid Valgevenele sanktsioonid ka Ameerika Ühendriigid ja Kanada. Euroopa parlament otsustas 17. septembril, et tunnustab Valgevene opositsiooni loodud Koordinatsiooninõukogu Valgevene demokraatliku pöörde ajutise rahvaesindusena ja ei loe Lukašenkat enam Valgevene presidendiks pärast seda, kui tema mandaat 5. novembril 2020 läbi saab. Europarlament mainis eeskujuna Balti riike, kes kutsusid Valgevenet üles korraldama kohe uued valimised ja Euroopat valimisi mitte tunnustama. Samuti toetasid 17 Euroopa riiki ja USA platvormi International Accountability Platform for Belarus (IAPB) loomist, mis koguks ja säilitaks tõendeid Valgevenes toimunud tõsiste inimõiguste rikkumiste kohta. Platvormi loomist toetas Eesti 30 000 euroga. NATO lõpetas praktilise koostöö edendamise Lukašenka valitsusega 2021. aastal.

Leedu lõpetas Lukašenka legaalse riigivõimu esindajana tunnustamise ja andis Svjatlana Tsihhanovskaja kantseleile Leedus diplomaatilise staatuse. Samuti lubas Leedu valgevenelastel humanitaarkaalutlustel üle piiri Leetu põgeneda. Nii Leedus kui ka mujal Baltikumis ja lääneriikides korraldati toetusmeeleavaldusi ja -üritusi. Leedus moodustasid tuhanded inimesed, sealhulgas president Gitanas Nausėda, inimketi pealinnast Vilniusest Valgevene piirini solidaarsuseks Minski meeleavaldajatega. Samuti korraldati inimkette Tallinnas ja Prahas.

Svjatlana Tsihhanovskaja asus Leedus eksiilis olles tihedamalt läbi käima lääneriikide juhtidega. Ta kohtus meeleavalduste ajal mitme juhtiva Euroopa riigi juhiga, sealhulgas Prantsuse presidendi Emmanuel Macroniga ja Saksa kantsleri Angela Merkeliga. Samuti esines Tsihhanovskaja Brüsselis EL-i välisministritele ja käis Euroopa Parlamendis. Valgevenelaste toetuseks algatati läänes mitmeid rahakogumisprojekte, et toetada viga saanud ja streikides sissetulekuta jäänud valgevenelasi. Valgevene võimud arreteerisid projektide toetajaid, kui nad neid tabasid.

Venemaa, SRÜ ja Hiina

10. augustiks olid Lukašenka valimisvõitu tunnustanud mitmed autoritaarsemad riigid, sealhulgas Hiina, Venemaa, Türgi, Venezuela ja mitmed SRÜ liidrid. Päev pärast valimisi helistas Lukašenka Putinile ja otsis Venemaalt tuge. Venemaa president tunnustas Lukašenka valimisvõitu, kuid nõudis Valgevene ja Venemaa koostöö intensiivistamist Vene-Valgevene liitriigi arendamisel ODKB-s, SRÜ-s ja Euraasia Liidus. Lukašenka võttis tingimused eeldatavasti vastu, sest edaspidi rääkis ka tema soovist Vene-Valgevene koostööd suurendada. Vastutasuks lubas Putin Lukašenkole julgeolekutuge ja 1,5 miljardi dollari suuruse laenu.

Tulemused

Revolutsiooni sümboliks kujunenud valge-puna-valge lipp ja värvid ähvardati kuulutada fašistlikuks sümboolikaks, kuigi seda siiani tehtud ei ole. Valgevene siseministeerium kuulutas valgevenekeelse hüüdlause „Жыве Беларусь!“, mida meeleavaldustel palju kasutati, natsisümboolikaks. Lukašenka süüdistas läänt Valgevene meelerahutuste tekitamises ja Valgevene siseasjadesse sekkumises, mistõttu muutus Valgevene riigimeedias tavaliseks retoorika NATO vägede ähvardavast ohust Valgevene piiridel.

Putinilt saadud tugi aitas Lukašenkal võimul püsida, kuid muutis ta Venemaast sõltuvaks, sest enam ei saa Lukašenka läänelt tuge otsida, kui Venemaa temalt liiga palju nõuab. Lukašenka on andnud Vene valitsusele loa Valgevene territooriumi kasutada raketirünnakute korraldamiseks, Ukrainasse sissetungiks, Vene sõjaväe varustusliinide rajamiseks ja sõjaroimasid toime pannud sõduritele turvalise pelgupaiga pakkumiseks.

Meeleavaldus vähendas Lukašenka usaldust oma rahva vastu. Rahutuste järel likvideeris Lukašenka ka viimsed avalikud opositsiooni liikmed kas arreteerides või riigist minema ajades. Opositsiooniliidreid on karmilt karistatud kuritööde eest, mille hulka kuuluvad punavalgete sokkide kandmine, laulude laulmine või rühma kogunemine. Terroristideks on peetud inimesi, kes on jaganud postitusi sotsiaalmeedias või jälginud mõnda sotsiaalmeediakanalit.

Viited