Autokefaalne kirik (kreeka keeles αὐτοκέφαλος < αὐτο auto 'ise' + κεφαλή kephalē 'pea') on täielikult ise ennast valitsev ja juhtiv, teistest kohalikest kirikutest administratiivselt sõltumatu õigeusu kirik.
Autokefaalia andmine toimub õigeusu traditsioonis Konstantinoopoli Oikumeenilise Patriarhaadi poolt seda kinnitava aktiga, mida nimetatakse tomoseks. Autokefaalia saamise eeltingimuseks ei ole kõigi teiste autokefaalsete kirikute nõusolek. Konstantinoopoli patriarhaat tunnistab ainult neid autokefaalseid ja autonoomseid kirikuid, millele ta on ise kirikliku iseseisvuse andnud. Vene Õigeusu Kiriku arvates on ka neil õigus teisele kirikule iseseisvust anda.
Igal autokefaalsel kirikul on jurisdiktsioon oma kindlaksmääratud geograafilistes piirides. Autokefaalset kirikut juhib Piiskoppide Kogu ehk Püha Sinod, mille eesistuja on vanem piiskop; sõltuvalt traditsioonist on ta patriarhi, metropoliidi või peapiiskopi tiitliga.
2019. aasta seisuga olid Konstantinoopoli Õigeusu Kiriku diptühhoni järgi autokefaalsed järgmised õigeusu kirikud:
Konstantinoopoli patriarhaat ei tunnista Õigeusu Kiriku Ameerikas autokefaaliat, sest selle andis 1970. aastal Moskva patriarhaat.
Konstantinoopoli patriarhaat tunnustas Ukraina Õigeusu Kiriku autokefaaliat 2019. aasta alguses. Küprose Õigeusu Kiriku 2019. aasta veebruaris avaldatud seisukohas ei seadnud nad kahtluse alla Konstantinoopoli patrirahaadi otsust, kuid samas ei tunnustanud UÕK autokefaaliat. Rumeenia Õigeusu Kiriku Püha Sinod arutas UÕK tunnustamise vajadust 2019. aasta veebruaris, kuid tunnustust ei andnud.