Funk

 See artikkel räägib muusikastiilist. Funktsionalistliku stiili kohta arhitektuuris vaata artiklit Funktsionalism.

Funk on afroameerika tantsumuusika, milles on esiplaanil rütm; harmoonia ja meloodia on vähem tähtsad. Rütm on punkteeritud, palju kasutatakse sünkoope. Rütmilistele kitarri-, vaskpilli- ja bassikäikudele ning trummiaktsentidele lisandub gospellik laulmisstiil.

Funk on mitme stiili – džässi, roki ja bluusi sulam, mille kujunemisele 1960. aastatel andis tõuke ka soul (plaadifirmad Atlantic ja Stax).

Basskitarri osatähtsus on tavatult suur, lähenedes juba soolopilli omale. Tüüpiline on sünkopeeritud löökpilli hüplev heli, mida tekitatakse sõrmedega keeltele laksates. Bassi ülesanded üle võtnud rütmikitarril mängitakse lühikesi bluusilikke käike. Vaskpillide käigud on kiiremad kui soulis ning tihti väga lühikesed ja särtsakad. Lugude aluseks on sageli lihtne ja lühike motiiv, mida lõpmatuseni korratakse.

Funk-stiili erinevateks vooludeks on jazz funk, eksperimentaalne funk, psühhedeelne funk, valgete funk jt.

Funk-muusika esitajate hulgas on rohkem ansambleid kui soliste. Ansamblitest kuulsamad on Earth Wind and Fire, Tower of Power, The Commodores, solistidest James Brown, George Clinton.

  • Funk-muusika rajajaks peetakse James Browni, kes alustas küll souliesitajana.
  • Esimeseks funk-hitiks kujunes James Browni "Papa's Got A Brand New Bag" (1965).
  • Esimene funk-ansambel oli Kool & the Gang.
  • Jazz funk'i nimekaimad viljelejad olid Miles Davis ja Herbie Hancock.
  • Üks funk rock'i alusepanijaid oli Jimi Hendrix.
  • Valge funk'i tuntumaid esindajaid on ansambel Talking Heads.