See artikkel vajab toimetamist. (Märts 2019) |
Geopeitus (inglise keeles geocaching) on värskes õhus mängitav rahvusvaheline mäng, mis sageli viib mängija seni käimata kohtadesse, huvitavate vaatamisväärsuste juurde või lihtsalt looduskaunitesse paikadesse. Osalejad kasutavad GPS-i, muid navigeerimistehnoloogiaid või täpseid kaarte, et otsida peidetud konteinereid – geopeituse aardeid.
2. mail 2000 kõrvaldati tsiviilseadmeid segav nn SA-moonutus (selective availability), tänu millele on nüüd igaühel võimalik oma navigatsiooniseadme võimekuse alusel määrata asukohta kuni mõnemeetrise täpsusega. Interneti uudiserühmad hakkasid kihama ideedest, kuidas seda tehnoloogiat saaks ära kasutada. Arvutikonsultant David Ulmer soovis katsetada navigatsiooniseadme täpsust midagi metsa peites. Tema idee oli lihtne: peida konteiner metsa ja määra selle koordinaadid. Mängija peab koordinaatide järgi kohale navigeerima ning konteineri üles leidma.
3. mail 2000 peitis David Ulmer Oregoni Portlandi lähedale Beavercreeki metsa musta ämbri, mille asukoha koordinaate jagas GPS-i kasutajate internetigrupis. Aarde leidis juba järgmisel päeval esimesena Mike Teague ning mäng oligi sündinud. Algul pakuti tegevuse nimeks GPS Stash Hunt või GPS-stashing, aga peale selle, et stash tähendab inglise keeles peidupaika, on see kõnekeeles narkootikume, pornot ja muud seadusega keelatud ja peidetud kraami tähistav sõna, seega peeti nime Geocaching paremaks. Esimene aare on hävinud, kuid selle asukohta on pandud mälestustahvel.
Üle terve maailma on peidetud miljoneid aardeid. Nad võivad olla parkides, metsades, mäetippudes, vee all, linnades – igal pool. Peidetud konteinerite ehk aarete koordinaadid on antud mängu kodulehel ja mängija ülesanne on GPS-i või mõnda asukoha määramisel põhinevat rakendust kasutades koordinaatidele kohale navigeerida ning aare leida. Aare on füüsiline konteiner, mis sisaldab logiraamatut, ja see loetakse leituks siis, kui mängija on oma nime ja leidmise kuupäeva logiraamatusse kirjutanud.
Põhireeglid on lihtsad:
Veel põhimõtteid, mida järgida:
Cache In Trash Out® (CITO) sündmusaarded on alates 2002. aastast korraldatavad algatused, kus geopeiturid tulevad kokku ja koristavad loodusest prahti või korrastavad ümbruskonda. Eestis toimuvad LAKSamissündmused (leia aare, korista sodi) alates 2008. aastast koos "Teeme ära!" algusega. Tunnuslause on "LAKSame ära igal aardeotsingul, mitte ainult kord aastas!" Prügikott võiks kuuluda alati geopõhivarustusse, et hoida ühine mängumaa – sood, rabad, metsarajad, rannad, pargid ja muud üldkasutatavad kohad – puhta ja meeldivana kõigi jaoks.
Lisaks neile levinud aardetüüpidele on veel
Et otsimist hõlbustada, määratakse igal aardel viiepalliskaalal peidukoha ja maastiku raskusaste.
Peidukoha raskusastme väärtus sisaldab kõike, mis vajab mõtlemisvõimet, leidlikkust, äraarvamisoskust, teravat silma jne. Samuti on peidukoha raskusaste kõrgem keeruliste mõistatusaarete puhul. Kõige väiksem väärtus on 1, mille puhul näeb koordinaatidel kohe ainsat võimalikku aardepeidikut, arvutada või mõistatada pole vaja. Sündmuste peidukoha raskusaste on alati 1, sest geopeituritel on seda lihtne leida. Kõige suurem väärtus on 5, mille puhul on aarde leidmiseks vajalikud erioskused ja -teadmised, nagu programmeerimine, (de)krüpteerimine, muusikaline kuulmine jne. Aarde leidmiseks vajalikud arvutused on kõrgkooli tasemel.
Maastiku raskusastmega kirjeldatakse seda, kui raske on aarde kättesaamine või aardeni jõudmine füüsiliselt. Kõige väiksem väärtus on 1 – aarde juurde jõudmiseks ei kulu üle mõne minuti. Ligi pääseb mööda sillutatud teid, ka lapsevankri või ratastooliga. Kui ratastooliga saab küll aardele ligi, ent sellest aaret kätte ei saa, on raskusaste 1,5. Kõige suurem väärtus on 5, mille puhul on aarde leidmiseks vaja erivarustust, näiteks paati, akvalangi või mägironimisvarustust. Aarde juurde pääseb vaid sportlik täiskasvanu.
Aardekonteinereid liigitatakse suuruse järgi, mis annab vihjeid, kus võiks aare olla.
Algajad geopeiturid võiksid alustada kõige madalamatest raskusatmetest ja otsida suuri aardeid.
Geopeitus sai Eestis kaudselt alguse 25. jaanuaril 2001, kui Eesti Päevalehes ilmus Henrik Roonemaa artikkel "Kõrgtehnoloogiline peitusemäng GPS-i abil", kus räägiti lühidalt, et USA-s mängitakse sellist mängu ja Geocachingu veeb on üleval. 31. jaanuaril 2001 pandi esimene geopeituse veebileht hot.ee serverisse üles. Kinnitamata andmetel on veebileht geopeitus.ee maailmas üks vanimaid seni veel aktiivseid geopeituse veebilehti.
10. veebruari 2001, kui Enn ja Hannes Veenpere peitsid Valgamaal Helmesse Eesti esimese aarde, loetakse Eesti geopeituse alguseks. Aare on siiani aktiivne ja heas korras. Ka eestikeelse nimetuse geopeitus autor on Enn Veenpere.