Järv on seisva veega siseveekogu, millel puudub vahetu ühendus maailmamerega ning tavaliselt asub see merepinnast kõrgemal.
Järved tekivad maapinnal olevate nõgude täitumisel pinnaveega. Järvede vesi võib olla nii mage kui ka soolane.
Klassikaliselt loetakse järvedeks pinnaveekogusid, mille suurus on vähemalt 1 ha[viide?]. Väikseid järvi (keskmine ümbermõõt 10–200 m) nimetatakse järvikuteks (murdes ka: lontsik).
Järvede veetase sõltub sisse- ja väljavoolava vee hulga erinevusest, võrreldes kogu veemahuga. Tähtsamad sissevooluallikad on sademed vee pinnale, jõgede ja kanalite üleujutused järve valgalal, põhjavesi ja kunstlikud allikad väljaspool valgala. Tähtsamad väljavooluallikad on auramine järve pinnalt, pinna- ja põhjaveekaod ning igasugune järvevee väljavõtmine (kasutamine) inimese poolt. Kuna kliimatingimused ja inimese veevajadused muutuvad, siis põhjustab see järvetaseme perioodilisi muutusi.
Järvede liigitus
Laias laastus liigitatakse järvi järgmiselt:
järved, mis on saanud oma veed maismaalt (tavaliselt sademed);
Mandrijää-alused – järved, mis on kaetud mandrijääga või muu jäämassiiviga (nt Vostoki järv). Nende järvede vedela vee olemasolu tingib paks jääkiht, mis talitleb soojendajana, mõnikord soojendavad selliseid järvi geotermaaljõud.
Järvi saab tüpidiseerida vee toitainete hulga järgi (troofsus), mis mõjutab suuresti taimede kasvu.
Vähetoitelised ehk oligotroosed järved – üldiselt puhtaveelised ja vähese taimestikuga.
Kesktoitelised ehk mesotroofsed järved – hea vee läbipaistvuse ja keskmise toitainete tasemega.
Rohketoitelised ehk eutroofsed järved – on rikastunud toitainetega, seal kasvab lopsakas taimestik, suvel võib esineda veeõitseng.
Ülirohketoitelised ehk hüpertroofsed järved on kõige toitaineterikkamad, nad on tavaliselt väike läbipaistvusega ning sageli esineb neis hävitavaid veeõitsenguid.
Phillips, N. jt. (aastaarvuta). Järve Taskuraamat. Terrene Institute. 172 lk. (Raamat on valminud otsetõlkena inglise keelest ega ole kohandatud Eesti oludele).