See artikkel räägib keeleteaduse mõistest; filosoofia mõiste kohta vaata artiklit Imperatiiv (filosoofia) |
Käskiv kõneviis ehk imperatiiv on tegusõna kõneviis, mille ülesanne on väljendada käskimist, keelamist või lubamist ja suunata keegi sedasi mingile tegevusele. Kõige tavalisem on 2. pöörde kasutamine: mine, minge. Käskiv kõneviis kujundab käsklause.
Käskiva kõneviisi tunnused on -gu, -ku, -ge, -ke: õppigu, hakaku, õppige, hakake.
Ainsuse 1. pööre puudub, ainsuse 2. pöördel puudub tunnus: õpi, hakka.
Minevikuaeg puudub.
Otsene käsk on suunatud vestluskaaslasele, mistõttu on käskival kõneviisil eesti keeles ainult ainsuse ja mitmuse 2. pööre: Jää minu juurde! Jätke mind siia! ning kuulajat kaasahaarav (inklusiivne) mitmuse 1. pööre: Olgem rõõmsad!
Eitavas kõnes käsu andmise puhul kasutatakse sõnu ära, ärge, ärgu: Ära tee! Ärge jookske üle tee! Ärgem laskem pead norgu! Ärgu nad arvaku, et pääsevad!
Kaudset või vahendatavat käsku väljendab harilikult möönev kõneviis (jussiiv), mille tunnuseks on -gu või -ku.
Käskiva kõneviisi puhul on välistatud tegumoeline passiiv. Võimalik on elusolendit märkiva subjektiga seisundipassiiv (2. isiku ja kaasahaarava mitmuse 1. isiku vormid). Et subjektisik pole aktiivne sooritaja, siis väljendavad seisundipassiivi vormid
M. Erelt, R. Kasik, H. Metslang, H. Rajandi, K. Ross, H. Saari, K. Tael, S. Vare, Eesti keele grammatika II. Süntaks. Lisa: Kiri. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, 1993. §499-501