See artikkel vajab toimetamist. (August 2008) |
Riiklik julgeolek on riigi ja selle rahva võime kaitsta enda sisemisi väärtusi ja eesmärke väliste ohtude eest. Julgeoleku tagamiseks kogutakse teavet kehtivale seaduslikule riigikorrale, riigi valitsemisviisile või riiklikule terviklikkusele ohtu kujutatavate väliste ja sisemiste tegurite kohta, hinnatakse seda ning võetakse kasutusele adekvaatseid ohte vähendavaid või kõrvaldavaid vastuabinõusid.
Igas normaalselt funktsioneerivas riigis on olemas julgeolekuvaldkonna eest vastutav ametkond, kuid diktatuuris (Kolmas Riik, NSV Liit, Ladina-Ameerika riigid jne) on sellised ametkonnad muutunud poliitiliste teisitimõtlejate ja opositsiooni represseerijaiks.
Eestis Kaitsepolitseiamet, Poliitiline Politsei, Saksamaa LV-s Konstitutsioonikaitseamet, Ameerika Ühendriikides FBI, Venemaal FSB, NSV Liidus GPU, OGPU, Riikliku Julgeoleku Valitsus, NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat, Riikliku Julgeoleku Ministeerium, RJK Kolmandas Riigis SD ja SiPo, Soomes SUPO, Rootsis SÄPO.
Riikliku julgeoleku valdkonnad on militaarne julgeolek, majanduslik julgeolek, ökoloogiline julgeolek, ühiskondlik julgeolek ja poliitiline julgeolek. Nendes valdkondades käsitletakse rahva julgeolekut vägivalla ees, mis ei pruugi alati olla otsene, vaid võib turvatunnet mõjutada ka kaudselt.
Militaarse julgeoleku all mõeldakse riigi võimet ennast kaitsta ning ära hoida sõjalist agressiooni. Militaarne julgeolek on endiselt riikliku julgeoleku võtmeelemente, ent selle tähtsus on viimastel aastakümnetel vähenenud teiste julgeolekuvaldkondade esilekerkimise tõttu. Enamik maailma riikidest on rahuarmastavad ning ei ähvarda teisi riike. Sellegipoolest leidub ka vaenulikke ja agressiivseid riike, mistõttu on enamiku riikide käsutuses ka relvajõud. Sõjaliste jõudude olemasolu peetakse paratamatuseks ning seeläbi saavad riigid koos eksisteerida ilma, et peaksid muretsema sõjalise heidutamise või allutamise pärast. Paljud riigid astuvad ka sõjalistesse liitudesse teiste riikidega, et tugevdada enda riiklikku julgeolekut. Rahvusvahelises plaanis on tähtis saavutada militaarse jõu tasakaal, selleks et võim ei koonduks ühe tegutseja kätte: püütakse vältida hegemoonilist domineerimist, mis kujutaks endast sunni, allutamise ja heidutamise rakendamist teiste tegutsejate suhtes.
Militaarvaldkonnas on pärast Teise maailmasõja lõppu domineerinud massihävitusrelvade olemasolu. Viimaste alla kuuluvad tuumarelvad, keemiarelvad ja biorelvad. Nendele relvadele on omane põhjustada laiaulatuslikke purustusi ja täielikku hävingut. Tuumarelvade-problemaatika on rahvusvaheliste suhete alastes diskussioonides aktuaalne olnud alates külma sõja perioodist, tänapäevaks on see pisut vaibunud kahaneva ohu tõttu. Tuumarelvade kasutuselevõtt on traditsioonilist strateegide huviala – kuidas sõdu võita – nihutanud lähenemise suunas, mille keskmes on küsimus sellest, kuidas sõdu ära hoida. Püsib hirm, et tuumarelva võib endale hankida ja nende abil teisi ähvardada aina enam riike.
Arusaam poliitilisest julgeolekust on üsna hägune. 1994. aasta ÜRO Arenguprogrammis kasutatav poliitilise julgeoleku kontseptsioon on väga kitsas: see hõlmab inimõigusi ja kodanike represseerimist militaarrežiimide poolt. Tihti peetakse poliitilise julgeoleku osaks ka demokraatlikku valitsemist, seda eriti siis, kui julgeolek on defineeritud kui asjade seis, mis tuleb saavutada selleks, et panustada mingi grupi heaolusse. Laiemas mõttes on riikliku julgeoleku poliitilise aspekti all mõeldud sotsiaalse korra stabiilsust. Poliitilise julgeoleku juures on määravaks:
Samuti on võimalik välja tuua mitmeid poliitilist julgeolekut puudutavate poliitikate dimensioone. Üks võimalus selleks on küsida:
Millele on tegutseja tähelepanu suunatud?. Siin on kaks võimalust: tegutseja võib olla väljapoole-suundumuse või sissepoole-suundumusega.
Kui aktiivne on tegutseja? Poliitilist julgeolekut puudutav poliitika võib olla aktiivne või passiivne.
Eeltoodud dimensioonide põhjal on võimalik on eristada kaheksat poliitilist julgeolekut puudutavat poliitikatüüpi ja neid ähvardavaid ohte:
Kas majanduslikku julgeolekut tuleks pidada militaarse julgeolekuga võrdväärseks või viimasest isegi tähtsamaks? Majandusliku julgeoleku eesmärk on tagada igale generatsioonile kõrgem elukvaliteet kui eelnevale. Peamised riiklikku julgeolekut puudutavad majanduslikud aspektid on:
Energeetilise julgeoleku all mõistetakse riigi võimalusi ja suutlikkust kasutada ja varustada elanikkonda ja majandust selle toimimiseks vajalike energiaressurssidega (elektrienergia, kütus jne) ning neid ohustavate tegurite kohta informatsiooni kogumist, arvestamist, hindamist ning adekvaatsete vastumeetmete kasutamist ohtude elimineerimiseks ning oma ülesannete täitmiseks.
Energeetilisest julgeolekust rääkides peetakse enamasti silmas haavatavust, mis tuleneb võimalikust ohust, et sidemed energiat varustava piirkonnaga võivad katkeda. See omakorda toob kaasa pingestatuse majandus- ja sotsiaalvaldkonnas. Energeetilise julgeoleku tagamiseks on tarvis kindlustada usaldusväärne energiaga varustatus mõistliku hinna eest. Oluline on see, et seda tehes ei seataks ohtu peamisi riiklikke väärtusi ja eesmärke.
Fossiilkütuste põletamine on üks peamisi globaalset soojenemist põhjustavaid tegureid.
Ökoloogilise julgeoleku alla paigutatakse paljusid riike ähvardavad keskkondlikud probleemid, mis nõuavad ka rahvusvahelisel tasandil lahendusviiside otsimist. Siia alla kuuluvad muuhulgas mitmed globaalprobleemid: osoonikihi hõrenemine, happesademed, kliimamuutus, veereostus, õhusaastus, globaalne soojenemine, vihmametsade pindala vähenemine. Keskkonnaprobleemide vastastikune sõltuvus tähendab seda, et erinevad ohud ei ole täielikult üksteisest eristatavad. Ökoloogilist julgeolekut puudutavad küsimused tekitavad rahvusvahelisel areenil vajaduse riikidevaheliseks koostööks, kuna sedalaadi probleeme ei ole enamasti võimalik ühepoolselt lahendada. Muuhulgas toovad ökoloogilised probleemid kaasa suureneva ebakindluse inimeste seas, kuna lahenduste leidmine on keeruline.
Ökoloogilist julgeolekut puudutavaid aspekte saab jagada kolmeks:
Kliimamuutuste näol on tegemist on rahvusvahelises plaanis enim kõne all oleva ökoloogilise probleemiga. Siia alla kuulub näiteks merevee taseme tõus, mis teatud piirini jõudes ohustab Bangladeshi, Hiinat, Jaapanit ja Hollandit, tuues kaasa miljoneid keskkonnapõgenikke. Lisaks sellele ohustab riiklikku julgeolekut ka metsade, põllumajanduslike maade, rohumaade ja rannikualade hävinemine ning puhta joogivee nappus. Riiklikule julgeolekule kujutavad need muutused ohtu, kuna võivad kõige hullemate stsenaariumite kohaselt kaasa tuua ökoloogilise katastroofi põua, kõrbestumise, nälja, üleujutuste ja miljonid keskkonnapõgenikud.
Julgeolekuohud tekivad siis, kui nende ökoloogiliste muutuste tagajärjel vähenevad mingi riigi või rahva käsutuses olevad ressursid ning keskkonnapõgenikud sisenevad teistesse riikidesse. Muuhulgas on tähelepanu pööratud ka sellele, et keskkonnamuutustest tulenev loodusressursside nappus põhjustab arengumaades pingeid, mis võivad viia autoritaarsete valitsuste hulga suurenemiseni ning riikide- ja rahvastevaheliste vägivaldsete konfliktideni. Mitmed analüütikud on märkinud, et suured muutused maailma kliimas omavad kahtlemata mõju rahvusvahelistele suhetele ning mõningatel juhtudel toovad kaasa ka uued riikidevahelised konfliktid.
Nende probleemide vältimiseks ja ökoloogiliste muutustega sujuvamaks kohanemiseks on oluline tegeleda demograafiliste probleemidega. Rahvastiku kasvu kontrolli alla saamine ning rahvastiku tiheduse hajutamine probleemsetes piirkondades võimaldaks tõsta elustandardit ning vähendada keskkonnaprobleeme. Rahvastikku puudutavad küsimused on tihedalt seotud majanduskasvu ja ressursse puudutavate küsimustega, omades nii mõju ka poliitilisele stabiilsusele ning riigisiseste ja riikidevaheliste konfliktide tekkele..