"Tituse halastus" (originaalis La Clemenza di Tito, K 621) on Wolfgang Amadeus Mozarti ooper (opera seria) kahes vaatuses Caterino Mazzolà libretole Pietro Metastasio libreto järgi Antonio Caldara samanimelisele ooperile (1734).
Esmaettekanne toimus 6. septembril 1791 Praha Stavovské divadlos. Rollide esmaesitajad olid Antonio Baglioni (Tito), Maria Marchetti-Fantozzi (Vitellia), Carolina Perini (Annio), Antonina Campi (Servilia), Gaetano Campi (Publio). Dirigeeris W. A. Mozart.
1791. aastal, oma elu viimasel aastal, oli Mozart parajasti ametis "Die Zauberflöte" („Võluflööt”) komponeerimisega. Ta oli juulikuus juba lõpetamise lähedal, kui tal paluti kiiresti komponeerida üks opera seria. Tellijaks oli Prahas elav impressaario Domenico Guardason. Böömimaa valitsejad olid andnud talle korralduse tellida uus ooper ettekandmiseks Rooma keisri Leopold II Böömimaa kuningaks kroonimise päeval. Tseremoonia pidi toimuma 6. septembril. Guardasoni poole pöörduti ooperi asjus juunis. 8. juulil sõlmiti tellijate ja Guardasoni vahel leping, milles oli kohustus, et ta palkab „juhtiva kvaliteediga" kastraadi veel olematus ooperis esinema, et ta palkab muusikat kirjutama „väljapaistva maestro" ja hoolitseb libreto eest. Aega oli vähe ja uut teksti ei õnnestunud hankida. Ta otsustas kasutada Pietro Metastasio teksti "La clemenza di Tito", millele oli enam kui pool sajandit varem kirjutanud muusika Caldara. Õukonnapoeet Caterino Mazzolà kohendas libreto tõsise ooperi jaoks sobilikumaks. Mazzolà pani algses libretos olnud kolm vaatust kokku kaheks ning asendas suure osa dialoogi ansamblitega ning kirjutas juurde finaali.
Mozart ei olnud Guardasoni esimene valik. Ta pöördus kõigepealt keiserliku õukonna muusikaasutuste juhi Antonio Salieri poole, keda peeti tollal Viini silmapaistvaimaks itaalia ooperi heliloojaks. Kuid Salieri keeldus, sest ta olevat liiga hõivatud. Guardasonil oli teada Mozarti "Don Giovanni" edu, mis veenis teda, et noorem helilooja tuleb toime ka napi ajaga vajaliku oopuse komponeerimisega. Mozart võttis tellimuse rõõmuga vastu, sest pakutud honorar ületas kaks korda selle summa, mida ta Viinis oli seni oma ooperite eest saanud. Kui kiiresti Mozart Tituse ooperi valmis sai, selle üle on vaieldud, kuid domineerib seisukoht, et 18 päevaga. Kuna oli ikka väga kiire, siis tšembalo ja tšello poolt saadetavad secco retsitatiivid komponeeris tema õpilane Franz Xaver Süssmayr. Süssmayr sõitis nädal enne esietendust koos Mozartiga Prahasse, et aidata proove läbi viia, teha korrektuuri ja kopeerida partituuri. Ooper ei pruugi olla kirjutatud vaid 18 päevaga, kuid kindlasti on see Rossini "L'italiana in Algeri", "Il barbiere di Siviglia" ja "La Cenerentola" kõrval ikka üks kõige lühema ajaga kirjutatud oopereid, mida tänapäevalgi sageli esitatakse.
Esietendus algas mõni tund pärast Leopoldi kroonimist. Publikult sai ooper väga hea vastuvõtu. Kuid kuninganna Marie-Louise kvalifitseeris teose porcheria tedesca'ks („saksa sigadus”). Kriitikud väitsid, et Mozartil valmis väga kõrge muusikalise tasemega dramaatiline ooper. Katkendeid ooperist esitati suure eduga 28. veebruaril 1796 Berliini Königliche Operas. Tükk oli kuni 1830. aastani, mil Euroopas toimus opera seria võidukäik, Mozarti populaarseim ja enam mängitud teos. Seejärel teos peaaegu unustati. Pärast Teist maailmasõda mängitakse suhteliselt sageli, kuid oma väljatuleku järgset tugevat positsiooni ooperiteatrite repertuaarides pole teos enam kunagi taastanud. Sageli on arvatud, et oopus pole Mozarti nime vääriline, kuid seda tunnustatakse kui olulist etappi opera seria reformimisel.
See oli esimene täispikk Mozarti ooper, mis jõudis Londonisse; see esietendus seal 27. märtsil 1806. Kuna tükki mängiti vaid ühe korra, siis on võimalik, et teos polnud inglastele meelepärane. Seda etendati Londonis uuesti alles 1957. aastal. Milano La Scalas toimus esimene etendus 26. detsembril 1818 ja Põhja-Ameerikas Berkshire'i muusikakeskuses Tanglewoodis 4. augustil 1952.
2017. aasta esitati ooperit nii Salzburgi festivalil kui ka Glyndebourne’i suvefestivalil. 2019. aastal etendasid ooperi kaasaegses lavastuses Los Angelese ooperiteater ja New Yorgi Metropolitan Opera.
Rahvusooper Estonia esitas seda ooperit kontsertetendusena 2006. aastal.
Ooper on helisalvestatud aastatel 1967, 1976, 1978, 1991, 1993, 2005 ja 2017.
Tegevus toimub Roomas aastatel 79–81. Rooma imperaator Tito (Titus Flavius Vespasianus) on otsustanud abielluda juudi soost Aafrika printsessi Berenicega, kes aetakse senati otsusel maalt välja. Troonilt tõugatud imperaator Vitelliuse tütar Vitellia soovib, et tema armastatu ja Tito sõber Sesto (Sextus) tapaks imperaatori. Tito muudab aga oma plaani ning otsustab abielluda Sesto õe Serviliaga. Saades teada, et Servilia armastab Sesto sõpra Anniot, loobub ta oma plaanist ning otsustab hoopis võtta naiseks Vitellia. Viimane soovib endiselt Tito tapmist. Mõne aja pärast tahab Vitellia oma esialgset plaani muuta, kuid jääb Sesto vandenõu peatamisega hiljaks. Tito pääseb aga tapmiskatsest terve nahaga. Sesto arreteeritakse, antakse kohtu alla ja mõistetakse surma. Vitellia tunnistab oma vandenõus osalemise üles. Nüüd näitab Tito üles suuremeelsust ja annab mõlemale andeks.