Soojusenergia allikaks on tuumareaktor. Kõige laialdasemalt on kasutusel kahekontuurilised ehk kahe soojuskandjatorustikuga elektrijaamad. Esimeses suletud kontuuris ringlev soojuskandja (vesi, raskevesi, gaas, vedelmetall) annab reaktoris saadud soojuse aurugeneraatoris üle teise kontuuri eraldatud veeringlussüsteemi soojuskandjale veeauru tekitamiseks). Aurukatlas saadud kõrge temperatuuri (kuni 580° C) ja survega (kuni kümneid MPa) aur suunatakse edasi auruturbiini võlli pöörlema panevatele labadele. Turbiiniga ühisele võllile sidurdatud elektrigeneraator, mis moodustavad koos turbogeneraatoragregaadi, antakse elektrienergiat elektrivõrku. Töötanud aur suunatakse turbiinist tööstustarbijatele või kondensaatorisse, kust see jahutatakse ja pumbatakse tagasi teise kontuuri veeringlusse.
Survevesireaktoriga aatomielektrijaam
Survevesireaktor (ehk surveveereaktor) on tuumajaamades kõige laialdasemalt kasutatava tuumareaktori tüüp. Reaktori jahutusvesi ringleb siin suletud (esimeses kontuuris) ja aurugeneraatorist väljuv aur (teises kontuuris) ei ole mingil määral radioaktiivne. Ka on tagatud stabiilne talitlus reaktori võimsuse juhuslikul suurenemisel tänu negatiivsele temperatuurilisele tagasisidele.
Esimeses kontuuris võib vee rõhk olla 16 MPa (u 150 ja reaktorist väljuva vee temperatuur 325 °C. Aurugeneraator annab teise kontuuri auru parameetritega keskmiselt 6 MPa ja 275 °C.
Tuumareaktori võimsus ja tuumajaama kasutegur
Tuumareaktori võimsust väljendab otseselt reaktorist auruga väljaviidav soojusvõimsus. Et aga võimsust kasutatakse auruturbiini abil elektrigeneraatori käitamiseks, iseloomustatakse energiatehnikas reaktorit elektrigeneraatori nimivõimsusega. Seda võimsust nimetatakse reaktori elektriliseks võimsuseks. Seejuures kasutatakse sageli tähist MWe või GWe (näiteks reaktori võimsus 500 MWe); soojusvõimsuse korral vastavalt MWt või GWt. Elektrotehnikas kasutatavate tähiste standardi kohaselt ei või siiski ühiku tähist mingil viisil muuta ega sellele märke või indekseid lisada.
Reaktori elektriline võimsus on soojusvõimsusest keskmiselt 3−4 korda väiksem. Näiteks survevesireaktorite soojusvõimsusest 6 GW suudab tuumajaam elektrienergiaks muundada kuni 1,6 GW. Ülejäänud soojus väljub keskkonda jahutustornis (suures korstnas) või jahutusbasseinis.
Normaalse töö korral tekib vähe tahkeid jäätmeid ja kütust kulub samuti vähe.
Maailmas on suured tuumakütuse potentsiaalsed varud, kuid praegusaegse tehnoloogiaga kasutatavate varude hulk on piiratud ja ammendub eri hinnangutel 70–200 aastaga.
Tuumaelektrijaamade kasutamise ohud
Tuumakütuse jäägid on radioaktiivsed, kõigile elusorganismidele väga ohtlikud. Nende lagunemiseks kulub sadu tuhandeid aastaid, seetõttu tuleb kütusejääkide ladustamisel arvestada nende ohutu hoidmiskohale (matmiskohale) tehtavate suurte kulutustega.
Tuumaelektrijaamad on ohtlikud riigikaitseliselt, kuivõrd on potentsiaalseks märklauaks riigi vastu suunatud rünnakute korral. See on tinginud väga kallite turvarajatiste ehitamise tuumajaamade kaitseks.
Traditsiooniliselt saadakse tuumaelektrijaamade kasutamise kaasproduktina plutooniumituumarelvade valmistamiseks.
Tuumakütus ei kuulu taastuvate kütuste hulka. Seetõttu võib tuumaelektrijaamade kasutamine muuta ökosüsteemi energiabilanssi ning rikkuda ökoloogilist tasakaalu.
Tuumajaamad on olulised soojusreostuse allikad. Umbes 60% tuumajaamades toodetud energiast läheb jahutsuvee soojendamiseks, mis tõstab ümbruse temperatuuri. Näiteks Forsmarki tuumajaama lähistel on talviti 2-3 ruutkilomeetri suurune jäävaba ala.
Tuumajaamade lähiümbruse elanikel on tõestatud kõrgem vähktõve sagedus, eriti laste leukeemia.
Tuumareaktorite arv ja elektrienergia tootmine riigiti
2018. aasta alguse seisuga oli maailma tuumaelektrijaamades 450 tegutsevat reaktorit, mis kokku tootsid 17% maailma elektrienergiast. Kõige rohkem on tuumareaktoreid USAs (99), järgnevad Prantsusmaa (58), Jaapan (42) ja Venemaa (37).
Saksamaa sulges oma viimased tuumajaamad aprillis 2023.