Ukraina meedia

Raketirünnak Kiievi teletornile 2022. aasta Venemaa sissetungil
Võttemeeskond Donetskis 2013. aastal

Ukraina meedia koosneb Ukrainas asuvatest trüki-, tele-, raadio- ja internetiväljaannetest. Väljaanded kuuluvad riiklikele või eraomanikele ning nende sissetulekud moodustuvad toetustest, reklaamist, tellimistasudest ja müügituludest. Ukraina põhiseadus tagab sõnavabaduse, mis on oluline osa ajakirjandusvabadusest.

Regulatsioon

Ukraina meedia õiguslikku regulatsiooni on nimetatud "üheks Ida-Euroopa edumeelsemaks", kuid selle rakendamine on olnud ebaühtlane – riigi 1991. aastal vastu võetud põhiseadus ja muud seadused (nt 1996. aasta informatsiooniseadus) tagavad küll sõna- ja ajakirjandusvabaduse, aga tegelikult neid õigusi alati ei järgita. Nii on Ukraina põhiseaduse järgi riigi ametlik keel ukraina keel ja seadus kohustab väljaandeid seda kasutama, kuid enamik trükiväljaandeid oli 2010. aastatel venekeelsed. Riiklikult litsentseeritud tele- ja raadiojaamad olid valdavalt ukrainakeelsed, samas kui trükiväljaanded, mis tuleb vaid formaalselt registreerida, ilmusid vene keeles.

2001. aastal loobuti laimu karistamisest kriminaalõiguse alusel ning see läks tsiviilõiguse alla, samuti piirati kahjunõude määra. Alates 2009. aastast peavad kohtunikud järgima laimu kaalumisel Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendeid, eristama fakte ja hinnanguid. Sellegipoolest tõrjuvad poliitikud ja ametnikud kriitikat laimusüüdistuste abil. 2014. aasta Euromaidani sündmustele järgnenud muudatustega vähenes riiklik kontroll ajakirjanduse üle. 2015. aastal võeti vastu Ukraina tele- ja raadioeetri infokaitse seadus, mis keelas sellise materjali esitamise, mis näitab sissetungija propagandat või populariseerib seda. Aasta hiljem vähenes Venemaaga seotud saadete osakaal Ukraina televisioonis üle kolme korra. 2016. aasta märtsis keelustati 15 Venemaa telekanali tegevus.

Väljaanded

Suurem osa meediatööstusest asub pealinnas Kiievis, kuid ka Lviv on oluline meediakeskus. Enamik Ukraina meediast kuulub eraomanikele, väiksem osa kohalikele omavalitsustele ja riigile: 2014. aastal oli välja antud 1563 tegevuslitsentsi, millest 1229 kuulus erakanalitele, 298 kohalikele omavalitsustele ja 36 riigikanalitele. 2020. aastal nentis BBC, et riigitelevisiooni rahastus on napp ja selle vaadatavus väike.

Televisioonikanalid on koondunud (2021. aasta seisuga) valdavalt kuue ettevõtte omandusse ning neid jälgib 70% teleauditooriumist. Samas on telekanalid populaarsust kaotamas ühismeediale ja uudiseportaalidele. Paljud portaalid, näiteks VoxUkraine ja texty.org.ua, teevad kvaliteetset andmeajakirjandust; sõltumatud kajastajad on ka Ukrajinska Pravda, Hromadkse.ua ja teised veebiväljaanded. Teisalt on eriti kohalikul tasandil probleeme mitmekülgse kajastuseja sõltumatu sisuga. Valeuudiste levik on suur, 90% kodanikest kasutab internetti ning paljud pole suutelised eksitavat teavet eristama.

Oligarhid

Paljud Ukraina meediaväljaanded kuuluvad jõukatele investoritele – oligarhidele – ning täidavad omanike poliitilisi ja majanduslikke huvisid. Ühtlasi on reklaamitulu vähenemine suurendanud sõltuvust omanikest, kahandades veelgi toimetuste vabadust. Ukraina väljaannetes on levinud sisuturundus, mis on pakendatud uudistena – see vähendab meedia ja ajakirjanike usaldusväärsust, eriti valimiste ajal. Meediaväljaannete omanikering on sageli ebaselge vaatamata 2014. aastal kehtima hakanud seaduse läbipaistvusnõudele. Oligarhide jaoks pole meediaväljaanne oluline tuluallikas, vaid vahend, millega suurendada poliitilist mõju, mis omakorda aitab toetada nende tegelikke ärihuve teistes valdkondades.

Ajakirjandusvabadus

Piirideta Ajakirjanike hinnangul oli Ukraina ajakirjandusvabadus 2021. aastal paarisaja riigi võrdluses 97. kohal. Freedom House'i hinnangul paranes riigi ajakirjandusvabaduse olukord pärast 2014. aasta Janukovõtsi valitsuse lagunemist – kui eelnev määratlus riigi meediale oli "mitte vaba", siis nüüd oli see "osaliselt vaba". Põhilised probleemid olid meediakanalite kitsas omanikering, Venemaa propaganda ja vägivald ajakirjanike vastu. 2021. aastal määratles Freedom House Ukraina meediat vaba ja pluralistlikuna, kuid on endiselt mõjutatav omanike finantsvahenditest ja poliitilistest eesmärkidest.

Vaata ka

Viited

  1. ↑ "Ukraine", Country Reports on Human Rights Practices for 2012, Bureau of Democracy, Human Rights and Labor, U.S. Department of State, 15 April 2013. Retrieved 5 February 2014.
  2. ↑ 1999 Country Reports on Human Rights Practices: Ukraine, US Department of State (February 23, 2000)
  3. ↑ Oleh Rozvadovskyy, Ukraine #National Media Policies, EJC Media Landscapes, circa 2010
  4. ↑ "Country Reports on Human Rights Practices for 2012". US department of state. 2012. Vaadatud 31.3.2022.
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 "Nations in trantsit 2015: Ukraine". Freedom House. 2015. Vaadatud 31.3.2022.
  6. ↑ За рік показ російського медіа-продукту впав у 3-4 рази, – Нацрада [Over the course of a year, the showing of Russian media products fell to 3-4 times - National Council] (ukraina). Den. 5. veebruar 2016. Originaali arhiivikoopia seisuga 18. oktoober 2016.
  7. ↑ TV broadcasting council removes 15 more Russian TV channels from adaptation list Interfax-Ukraine (12 February 2016)
  8. ↑ Rozvadovskyy, Oleh (2010). "Media Landscapes: Ukraine". European Journalism Centre. Vaadatud 14. oktoobril 2016.
  9. ↑ "Ukraine profile - Media". BBC. 14. jaanuar 2020.
  10. ↑ 10,0 10,1 "Ukraine: nations in transit 2021". Freedom House. Vaadatud 31.3.2022.
  11. ↑ Zhuk, Alyona (24. september 2015). "Experts: Media owners overtake government as top threat to free speech". Kyiv Post. Originaali arhiivikoopia seisuga 24. september 2015.
  12. ↑ "Country Reports on Human Rights Practices: Ukraine". US Department of State, Bureau of Democracy, Human Rights, and Labor. 6. märts 2007. Vaadatud 26. märtsil 2017.
  13. ↑ Kuś, Michał; Russ-Mohl, Stephan; Szynol, Adam (13. august 2013). "The New Barons. Power, Politics, and Media". ejo.ch. Vaadatud 13. märtsil 2017.
  14. ↑ "Media Ownership Monitor: Ukrainian media prone to power plays more than ever". Reporters Without Borders. 11. oktoober 2016. Originaali arhiivikoopia seisuga 13. märts 2022. Vaadatud 7. märtsil 2017.
  15. ↑ "Ukraine". RSF. Vaadatud 31.3.2022.