Winnie Madikizela-Mandela (lühidalt Winnie Mandela, neiupõlvenimega Nomzamo Winifred Zanyiwe Madikizela; 26. september 1936 Bizana, Pondoland, Lõuna-Aafrika Vabariik – 2. aprill 2018 Johannesburg, Lõuna-Aafrika Vabariik) oli Lõuna-Aafrika Vabariigi apartheidirežiimi vastane aktivist ja poliitik, Nobeli rahuauhinna laureaadist poliitvangi ja hilisema presidendi Nelson Mandela teine abikaasa.
1994–2003 ja 2009. aastast surmani oli Winnie Mandela LAVi parlamendi liige, 1994–1996 ühtlasi aseminister.
Koosa rahva seast pärit Winifred Madikizela oli erialalt sotsiaaltöötaja. 1956. aastal lõpetas ta Jan Hofmeyri Kooli Johannesburgis sotsiaaltöö erialal, mõni aasta hiljem kaitses aga Witwatersrandi Ülikoolis bakalaureusekraadi rahvusvahelistes suhetes.
1958. aastal abiellus ta Nelson Mandelaga. Kui Nelson 1963. aastal vangistati, sai Winnie Mandelast abikaasa avalik esindaja kogu 27 aasta pikkuse vangistuse ajaks ning ta tõusis ka üheks apartheidivastase liikumise käilakujuks. Teda vahistati ja piinati korduvalt, saadeti asumisele maa-asulatesse ning peeti mitu kuud üksikvangistuses. Mandeladel oli kaks tütart, 1958. aastal sündinud Zenani Mandela-Dlamini ja 1960. aastal sündinud Zindzi Mandela-Hlongwane, kellest mõlemast said hiljem diplomaadid; Zenani Mandela abiellus 1973. aastal Svaasimaa printsi Thumbumuzi Dlaminiga ning kannab ametlikult tiitlit "printsess".
Nelson Mandela vabanes vanglast 1990. aastal. 1992. aastal kolis abielupaar lahku, kuid 1994–1996 oli Winnie siiski Nelson Mandela abikaasana Lõuna-Aafrika riigipea abikaasa. 1996. aastal abielu lahutati. Elu viimasel kümnendil käis endine abielupaar korduvalt kohut ning Winnie kritiseeris intervjuudes Nelsonit kui "mustanahaliste reetjat", pidades samuti valeks tolle otsust võtta vastu Nobeli auhind, mis anti ühiselt talle ja LAVi ekspresidendile Frederik de Klerkile.
Madikizela-Mandela kuulus Aafrika Rahvuskongressi, oli partei täitevkomitee liige ning juhtis ARK naisliigat. Toetajad kutsusid teda Rahva Emaks. 1980. aastatel suunas ta partei poliitika valitsusvastase terrori poole Sowetos, mis tõi kaasa nii ta oma partei välismaise tiiva kriitika kui ka apartheidirežiimi lagunemise järgse hukkamõistu. Mandela valitsusajal loodud Lõuna-Aafrika tõe- ja lepituskomisjon leidis, et Winnie Mandela oli "poliitiliselt ja moraalselt vastutav inimõiguste räigete rikkumiste ees, mille pani toime tema turvalisust kaitsnud "Mandela United Football Club"". Muuhulgas kiitis Winnie Mandela heaks oma toetajate toime pandud inimröövid, mille eest ta 1991. aastal ka süüdi mõisteti, ent järgmine kohtuaste asendas kuueaastase vangistuse rahatrahviga.
2003. aastal mõisteti Winnie Mandela süüdi korduvates vargustes ja pettustes. Seepeale taandus ta ajutiselt poliitikast, ent naasis mõni aasta hiljem. Apellatsioonikohus loobus enamikust süüdistustest ning mõistis talle allesjäänu eest kolm ja pool aastat tingimisi vangistust.
1985. aastal pälvis Winnie Mandela Robert F. Kennedy inimõigusauhinna koos Allan Boesaki ja Beyers Naudéga.
1987–1990 oli Winnie Mandela üliõpilaste poolt auametisse valituna Glasgow' Ülikooli rektor; samas ametis on hiljem olnud näiteks Mordechai Vanunu ja Edward Snowden. 2018. aasta jaanuaris andis Makerere Ülikool Kampala linnas Ugandas Mandelale õigusteaduse audoktori kraadi.
Winnie Mandela eluloo põhjal on loodud ooper "The Passion of Winnie", mille tõi esimesena lavale Kanada kunstiorganisatsioon MusicaNoir 2007. aastal Torontos. Esietendusele sõiduks ei saanud Mandela aga Kanada viisat. 2010. aastal jõudis BBC eetrisse draamafilm "Mrs Mandela", mis põhines Anne Marie du Preez Bezdrobi biograafial "Winnie Mandela: A Life".
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Winnie Madikizela-Mandela |