Norni keel on väljasurnud põhjagermaani keel, mida räägiti Shetlandi ja Orkney saartel ning Šotimaa põhjaosas Caithnessis.
9. sajandil rändasid neile aladele välja peamiselt Norra päritolu viikingid, kes rääkisid vanapõhja keelt. Arvatakse, et vanapõhja keel tõrjus vähemalt Orkney ja Shetlandi saartel kohaliku keele täielikult välja. Aja jooksul kujunes neil saartel ja Caithnessis räägitavast vanapõhja keele murdest norni keel. Norni keelt on mõjutanud keldi keeled.
Pärast seda, kui Norra 15. sajandil saared Šotimaale tagastas, ei toetanud Šoti riik ja Šoti kirik norni keele kasutamist. Aja jooksul asendus see šoti keelega.
Pole teada, millal norni keel välja suri. Viimased väidetavad ülestähendused norni keelest pärinevad 19. sajandi algusest, kuid arvatavasti suri keel välja 18. sajandi jooksul.
Norni keel on mõjutanud šoti keelt ja šoti inglise keelt.
Norni keelest on säilinud vähe kirjalikke andmeid. Alles on jäänud ballaade, ametlikke dokumente (näiteks diplomeid) ja ruunikirju.
Norni keel oli indoeuroopa keel, mis kuulus germaani keelte põhjagermaani harru. Viimase sees kuulub ta koos fääri, islandi ja osalt norra keelega lääneskandinaavia keelte hulka. Arvatakse, et norni keel oli fonoloogia ja grammatika poolest üsna sarnane fääri keelega.