See artikkel ootab keeletoimetamist. (Märts 2024) |
Innocentius II | |
---|---|
Sünninimi | Gregorio Papareschi |
Valitsemisaja algus | 14. veebruar 1130 |
Valitsemisaja lõpp | 24. september 1143 |
Eelkäija | Honorius II |
Järeltulija | Coelestinus II |
Sünnikoht | Rooma |
Surmakuupäev | 24. september 1143 |
Surmakoht | Rooma |
Innocentius II (Gregorio Papareschi) oli paavst 1130–1143. Ta oli 164. paavst.
Gregorio Papareschi sündis Roomas Trastevere linnaosas patriitsi Giovanni Papareschi pojana.
Papareschi liitus augustiini regulaarkanoonikutega ning sai Santi Nicola e Primitivo kloostri abtiks. Urbanus II määras ta 1088. aastal kardinaldiakoniks ja Paschalis II 1116. aastal San Angelo in Pescheria kardinaldiakoniks. Ta oli 1116. aastal legaat Pavias ja siirdus koos Gelasius II-ga 1118. aastal Prantsusmaale, kust naasis koos Calixtus II-ga 1120. aastal Itaaliasse.
Paavst saatis Papareschi 1122 legaadina Saksamaale, kus ta osales augustis 1122 Würzburgi piiskopi Ruggeri pühitsemisel ja 23. septembril 1122 Wormsi konkordaadi sõlmimisel. Ta vahendas aprillis 1123 Pisa ja Genova vahelisi läbirääkimisi. Ta oli 1123 koos kardinal Pietro Pierleoniga (hilisem vastupaavst Anacletus II) legaat Prantsusmaal, kus ta pidas märtsis 1124 Chartres'is sinodi. Honorius II saatis ta 1124 legaadina Saksamaale.
Kardinal Papareschi osales nelja paavsti valimistel 1118–1130.
Innocentius II valiti paavstiks 14. veebruari koidikul 1130 Roomas San Gregorio al Celio kloostris, ordineeriti 22. veebruaril preestriks ja pühitseti 23. veebruaril Santa Maria Nuova kirikus Ostia kardinalpiiskopi Giovanni poolt ametisse. Ta võttis nime Innocentius I järgi. Tema moto oli Adiuva nos, Deus salutaris noster (Aita meid, meie pääste Jumal: Ps. 79:9).
Innocentius II valisid paavstiks San Gregorio al Celio kloostris viibinud eelkõige Prantsusmaa ja Põhja-Itaalia päritolu kardinalid kantsler Aymery de la Châtre initsiatiivil. Salvador Miranda andmetel viibis kloostris kokku 16 kardinali, sealhulgas 4 kardinalpiiskoppi. Enamik kardinale, sealhulgas 2 kardinalpiiskoppi, ei tunnustanud teda ja valisid samal päeval San Marco kirikus Anacletus II, kelle pühitses 23. veebruaril Rooma Peetri kirikus ametisse Porto kardinalpiiskop Pietro.
Innocentiust toetasid reformimeelsed vaimulikud Bernard Clairvaux'st ja Magdeburgi peapiiskop Norbert, kes kutsusid valitsejaid teda toetama, mistõttu mõne kuu pärast tunnustasid teda paavstina pea kõik Euroopa kristlikud valitsejad, välja arvatud Akvitaania, Šotimaa, Lõuna-Itaalia ja mõned linnriigid.
Innocentius II põgenes Prantsusmaale, kus ta ekskommunitseeris Reimsi sinodil Anacletus II, kelle ekskommunikatsiooni kinnitas ta taas 1136 Pisa sinodil. Paavst saabus 1133 koos Saksa kuninga Lothar III-ga Rooma, kuid tema lahkumisel siirdus Pisasse. Pärast Anacletus II surma sai paavst 21. märtsil 1138 enda valdusse Lateraani palee. 29. mail 1138 loobus uueks vastupaavstiks saanud Victor IV ametist ja tunnustas paavstina Innocentius II-t, kes lubas tema järgijatel jääda kiriklikesse ametitesse. Aprillis 1139 peetud Lateraani II kirikukogul tagandas paavst endiste vastupaavstide järgijad kiriklikest ametitest ja tühistas nende ordinatsioonid.
Innocentius II kohtus 22. märtsil 1131 Lièges Saksa kuninga Lothar III-ga, keda ta kutsus üles asuma sõjakäigule vastupaavst Anacletus II vastu ja lubas ta kroonida Saksa-Rooma keisriks. Kuningas soovis paavstilt ilmikute investituuri taastamist.
Innocentius II liitus augustis 1132 Piacenzas Lothari väega, kes tungis kevadel 1133 Rooma, kus paavst kroonis ta 3. juunil 1133 keisriks ja pärandas talle Toscana krahvinna Matilda valdused.
Paavst kutsus Lothari 1136 taas Itaaliasse võitlema Sitsiilia krahvi Ruggero II-ga (Roger II). Ta saatis 1130–1136 legaadina Saksamaale kardinal Gerardo Caccianemici (hilisem paavst Lucius II).
Innocentius II ekskommunitseeris 1136 Sitsiilia krahvi Ruggero II (Roger II). 1137. aasta lõpus asus Ruggero II pidama paavsti ja vastupaavsti esindajatega läbirääkimisi.
Innocentius II tungis suvel 1139 Lõuna-Itaaliasse, kuid Ruggero II poeg Ruggero purustas tema väe ja võttis paavsti pantvangi. Paavst tunnustas Mignano rahulepinguga Ruggerot Sitsiilia kuningana.
Ta vahendas 1133. aasta Pisa ja Genova rahulepingu sõlmimist.
Innocentius II vabastas 1134 Aragóni kuningaks saanud Ramiro II mungatõotustest.
Innocentius II kohtus 1131 Chartres'is Inglise kuninga Henry I-ga ja toetas tema surma järel puhkenud võimuvõitluses Inglise kuningana Stephenit.
Ta saatis 1138 Inglismaale legaadina Ostia kardinalpiiskopi Albérici.
Innocentius II sätestas ladina Tüürose peapiiskopkonna kuuluvuse Jeruusalemma patriarhaadi jurisdiktsiooni alla.
Innocentius II tegutses Portugali iseseisvumisel vahendajana Portugali ja Léoni vahel.
Portugali kuningas Afonso I kinnitas 1143 paavstile oma truudust.
Innocentius II siirdus 1130 Pisa ja Genova kaudu Prantsusmaale. Ta pidas Étampesis sinodi, kus kohtus Louis VI-ga ja kroonis 25. oktoobril 1131 Reimsis peetud sinodil Prantsusmaa kroonprintsi Louis (hilisem kuningas Louis VII) Louis VI juuresolekul kaasvalitsejaks.
Ta külastas kaheaastase reisi käigus ka Fleuryd, Orléansi, Laoni, Le Puyd, Vézelayd, Cluny kloostrit, Morigny kloostrit, Clairvaux' kloostrit, Clermont-Ferrandi, Toursi, Rouenit ja Namurit.
1141 suri Bourges'i peapiiskop Albéric, kuid kapiitel ei tunnustanud Louis VII määratud kandidaati Cadurci, vaid valis piiskopiks Pierre de La Châtre, keda omakorda ei tunnustanud kuningas. La Châtre saavutas Roomas paavsti poolehoiu, kuid Louis VII ei lubanud tal asuda piiskopkonda, mispeale paavst pani Prantsusmaa interdikti alla.
Innocentius II saatis legaadina Prantsusmaale Yves Chartresist, kes ekskommunitseeris 1142 Lagny sinodil Vermandoisi krahvi Raoul I. Ta saatis legaadina Prantsusmaale kardinal Ubaldo Allucingoli (hilisem paavst Lucius III).
Innocentius II määras 1139 Armagh peapiiskopi Malachy paavstlikuks legaadiks Iirimaal ja andis talle palliumi.
Innocentius määras 1133 Genova peapiiskopi metropoliidiks ja andis talle palliumi. Ta sätestas Genova ja Pisa piiskopkondade jurisdiktsioonid.
Ta eraldas 1133 Luni piiskopkonnast Brugnato piiskopkonna.
Innocentius II sätestas 1134, et Taani, Rootsi, Norra ja Gröönimaa kogudused jäävad Hamburg-Bremeni piiskopkonna jurisdiktsiooni alla.
Ta rajas 14. oktoobril 1140 Wolini saarel Julini piiskopkonna ja ordineeris selle piiskopiks Adalberti.
Innocentius II saatis palliumi Lundi peapiiskopile Eskilile, kuid määras piiskopkonna Hamburg-Bremeni peapiiskopkonna jurisdiktsiooni alla.
Innocentius II andis indulgentse palveränduritele, kes palvetavad Soissonsi kirikus.
Innocentius II mõistis 1139 toimunud Lateraani II kirikukogul hukka Pierre de Bruys', Brescia Arnaldo ja 1140 Pierre Abélardi teoloogilised vaated.
Innocentius II kanoniseeris 3 isikut. Ta sätestas Geneviève mälestamispäevaks 26. novembri.
Innocentius II toetas Clairvaux' Bernardi ja Norberti tegevust ning andis nende juhitud ordudele privileege. Ta tunnustas 1133 kartuuslaste tegevust.
Ta andis tsistertslaste käsutusse Roomas Santi Vincenzo e Anastasio kloostri.
Ta määras Cluny abtiks Albérici.
Ta võttis Konstanzis asuva Salemi kloostri paavstliku protektsiooni alla.
Ta tunnustas 1140 Zwettli kloostri rajamist.
Paavst külastas Cluny kloostrit, Saint-Denis' kloostrit ja Clairvaux' kloostrit.
Innocentius II vennapoeg Gregorio Papareschi sai 1134 ja vend Pietro Papareschi 1142 kardinaliks.
Innocentius II määras 74 kardinali. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Lucius III ja vastupaavst Victor IV. Aprillis 1139 peetud Lateraani II kirikukogul sätestati paavsti valimise kord, mille alusel võisid paavsti valida vaid kardinalid.
Ta ordineeris oma valitsemisajal 70 piiskoppi, 20 preestrit ja 18 diakonit.
Innocentius II pühitses 1131 Soissons'i kiriku, Cluny kloostri kiriku, Géronsarti kloostri kiriku altari ja 1132 San Pietro in Ciel d'Oro kiriku Pavias.
Tema ajal renoveeriti Roomas Santa Maria in Trastevere ja Santi Vincenzo e Anastasio kirikud. Santa Maria in Trastevere kirikus asub teda kujutav mosaiik.
Ta kutsus 1143. aastal Rooma õpetlase Robert Pulleni.
Traditsiooni järgi andis Iiri piiskop Malachy paavstile üle kirjutise oma prohvetikuulutustega.
Innocentius II suri 24. septembril 1143 Roomas ja maeti esmalt Lateraani basiilikasse, kuid hiljem viidi tema säilmed Santa Maria in Trastevere kirikusse.
Eelnev Honorius II |
Rooma paavst 1130–1143 |
Järgnev Coelestinus II |