See artikkel räägib paavstist; filmi kohta vaata artiklit Bonifatius VIII (film); kardinali kohta vaata artiklit Benedetto Caetani (kardinal). |
Bonifatius VIII | |
---|---|
Sünninimi | Benedetto Caetani |
Valitsemisaja algus | 24. detsember 1294 |
Valitsemisaja lõpp | 11. oktoober 1303 |
Eelkäija | Coelestinus V |
Järeltulija | Benedictus XI |
Sünnikuupäev | 1235 |
Sünnikoht | Anagni |
Surmakuupäev | 11. oktoober 1303 |
Surmakoht | Vatikan |
Bonifatius VIII, ka Bonifacius VIII (Benedetto Caetani või Benedetto Caetano; sündinud millalgi ajavahemikul 1230–1240, levinuima versiooni järgi 1235. aasta paiku – surnud 11. oktoobril 1303) oli aastatel 1294–1303 paavst. Ta oli 193. paavst.
Caetani sündis Anagnis Kataloonia päritolu Lofredo Caetani (teistel andmetel Roffredo Caetani) ja Emilia Patrasso di Guarcino peres. Tema sugulane Aldobrandini Caetani sai 1216 kardinaliks. Ta oli isa poolt paavst Nicolaus III sugulane, kelle ema pärines Caetani suguvõsast. Tema emapoolne suguvõsa oli seotud Segni krahvidega, kust põlvnesid paavstid Innocentius III, Gregorius IX ja Aleksander IV.
Caetani õppis esmalt Todis, kus tema onu Pietro Caetani sai 1252 piiskopiks. Ta õppis seejärel Perugia ja Bologna ülikoolis õigusteadust, omandades doktorikraadi.
Caetani sai 1250. aasta paiku Anagni ja 1260 Todi kapiitli kanoonikuks. Ta oli hiljem Pariisi, Lyoni ja Vatikani kanoonik. Ta oli 1264 legaadi Simon de Brioni sekretärina Prantsusmaal ja 1265–1267 legaadi Ottobono Fieschi kaaskonnas Inglismaal. Ta sai 1276 paavstlikuks protonotariks. Ta osales 1280 Saksa kuninga Rudolf I ja Sitsiilia kuninga Carlo I vaheliste läbirääkimiste vahendamises.
Martinus IV määras Caetani 12. aprillil 1281 San Nicola in Carcere kardinaldiakoniks ja Nicolaus IV 22. septembril 1291 Santi Silvestro e Martino ai Monti kardinalpreestriks. Ta sai 1. aprillil 1285 Rooma Santi Quattro Coronati kiriku ja 8. märtsil 1288 Santa Susanna kiriku administraatoriks. Ta sai 1. juulil 1288 Monte Vergine ordu kardinal-protektoriks. Ta oli legaat Sitsiilias, alates 2. märtsist 1289 Portugalis ning 23. märtsist 1290 kuni 1291 Prantsusmaal, kus ta toetas kerjusmunkade õigust pidada Pariisi Ülikoolis loenguid ja vahendas Tarasconi rahulepingu sõlmimist. Ta sai 1293 kardinal primoprete ametitiitli ja veenis 1294 Coelestinus V-t tagasi astuma.
Tal oli benefiitse Langresi, Chartresi, Lyoni, Pariisi, Anagni, Todi ja Thérouanne'i piiskopkondades. Ta sai benefiitse commendam Rooma Sant'Agata, Sant'Agnese ja San Nicola in Carcere kogudustest.
Kardinal Caetani osales 4 paavsti valimistel 1285–1294.
Bonifatius VIII valiti paavstiks jõululaupäeval 24. detsembril 1294 Napolis Castel Nuovo kindluses ning ordineeriti piiskopiks ja pühitseti ametisse 23. jaanuaril 1295 Rooma Peetri kirikus kardinal Matteo Orsini poolt. Ta nimetas end 8. Bonifatiuse-nimeliseks paavstiks, sest tollal peeti Bonifatius VII-t paavstiks, mitte vastupaavstiks.
23. – 24. detsembrini 1294 toimunud konklaavil osales 22 kardinali. See oli esimene konklaav pärast Hadrianus V-t, kes oli konklaavi reeglid tühistanud, kuid Coelestinus V taastas need.
Konklaavil viibis Napoli kuningas Carlo II. Konklaavi 1. voorus valiti paavstiks Matteo Orsini, kuid ta loobus ametisse asumast. Bonifatius VIII valiti paavstiks 3 voorus, Giacomo Caetani Stefaneschi järgi sai ta aga 1. voorus enamiku häältest, kuid mitte vajalikku 2/3 enamust. Ta avaldas 23. jaanuaril 1295 bulla "Gloriosus et mirabilis", milles teatas valitsejatele oma saamisest paavstiks.
Konklaavil osalenud kardinalid
Bonifatius VIII avaldas 5. detsembril 1301 bulla "Ausculta fili", milles rõhutas, et paavst on Kristuse vikaar, kes on asetatud kuningate ja kuningriikide üle. Ta märkis, et paavst on kohtunik elavate ja surnute üle, kuna istub õigluse troonil.
Ta avaldas 18. novembril 1302 bulla "Unam Sanctam", mille autoriks on ajalookirjanduses peetud ka piiskop Egidio Colonnat. Ta sätestas bullas, et maailmas on vaid üks tõeline Kirik, mille pea on Jeesus Kristus, keda esindab Rooma paavst. Võim on maailmas jagatud vaimulike ja ilmalike võimukandjate vahel, kuid ilmalikud võimukandjad peaksid tegutsema vaimulike võimukandjate juhiste järgi, sest vaimulik võim on ülim ilmalikust võimust. Iga inimese päästeks on vaja, et ta oleks Rooma paavsti subjekt:
„ | Declaratio quod subesse Romano Pontifici est omni humanae creaturae de necessitate salutis.
|
“ |
Ta kandis pidulikel tseremooniatel keiserlikke ametitunnuseid.
Mais 1286 maksis Inglismaa kuningas Edward I tribuuti Prantsusmaa kuningale Philippe IV-le, kuna Edward oli Akvitaania hertsogina Philippe'i vasall. 1293 toimus inglise ja prantsuse laevade vahel intsident, mille käigus kaaperdasid inglased mõned prantslaste laevad ja mille selgitamiseks kutsus Philippe IV Edwardi oma õukonda aru andma. Kuna Edward ei ilmunud seoses Šotimaa pärilussõjaga kohale, otsustas Šoti kuninga John Ballioliga liidu sõlminud Philippe IV Edwardile kuulunud Gascogne ja Guyenne hõivata.
Inglismaa ja Prantsusmaa valmistusid sõjaks, mille rahastamiseks maksustasid mõlemad kuningad vaimulikkonna. Vaimulikud polnud maksustamisega rahul ja kaebasid paavstile. Bonifatius VIII saatis esmalt mõlema kuninga juurde legaadid, kuid nende missioon jäi tulemusteta. Paavst avaldas 25. veebruaril 1296 bulla "Clericis laicos", milles sätestas, et vaimulikkonna maksustamisel tuleb valitsejal konsulteerida paavstiga. Prantsusmaa kuningas Philippe IV peatas vastukaaluks paavsti otsusele 17. augustil raha, toiduainete ja relvade saatmise Kirikuriigile. Ta pagendas Prantsusmaalt mitmed paavsti ametnikud. Paavst avaldas 20. septembril 1296 bulla "Ineffabilis amor", milles ta taunis kuninga tegevust ja saatis 30. aprillil 1297 Creili legaadid, et kuningaga tekkinud olukorda arutada. Kuna paavstil puhkes samal ajal tüli Colonna suguvõsaga, andis Bonifatius VIII 31. juulil 1297 avaldatud bullaga "Etsi de statu" Prantsusmaa kuningale loa maksustada vaimulikkond, mispeale kuningas taastas ekspordi Kirikuriiki. Paavst kuulutas omakorda pühakuks Philippe'i vanaisa Louis IX.
1298 vahendas Bonifatius VIII Prantsusmaa ja Inglismaa kuningate vahel vaherahu sõlmimist, mille alusel abiellus Edward I 1299 Philippe IV õe Margaretiga, kes sai kaasavaraks Guyenne.
Paavst rajas 23. juulil 1295 avaldatud bullaga "Romanus Pontifex" Prantsusmaale Pamiersi piiskopkonna, mille piiskopiks määras ta Bernard Saisset ning sätestas 18. aprillil 1296 piiskopkonna piirid. Paavst määras 1301 Prantsusmaa kuninga juurde legaadiks Saisset, kes kritiseeris kuninga tegevust ja ähvardas teda kiriklike karistustega. Philippe IV lasi Pamiersi tagasi läinud piiskopi peatselt vangistada ja tuua 12. juulil 1301 kohtu ette, kus Saisset'd süüdistati Jumala teotamises, ketserluses ja reetmises. Piiskop eitas tema vastu esitatud süüdistusi. Kuningas nõudis paavstilt piiskopi tagandamist ning saatis kantsler Pierre Flote ja nõunik Guillaume de Nogaret vastava nõudega Rooma. Paavst nõudis omakorda kuningalt piiskopi vabastamist ja kui nõue jäi rahuldamata, mõistis ta 5. detsembril 1301 avaldatud bullas "Ausculta fili" piiskopi vangistamise hukka ja kutsus Prantsusmaa prelaate osalema 1302 Roomas toimuval sinodil.
Philippe IV sai 10. veebruaril 1302 kätte paavsti bulla, kuid Artois krahv Robert III rebis selle legaadi Narbonne'i ülemdiakoni Jacques de Normansi käest ja viskas tulle. Pingete õhutamiseks võltsitud bulla koostanud Flote süüdistas omakorda paavsti, et ta peab end Jumalast ülimuslikumaks. Kuningas kutsus 10. aprillil 1302 kokku generaalstaadid, kes toetasid kuningat.
Noyoni, Konstanzi ja Béziersi piiskopid viisid paavstile generaalstaatide otsused. Paavst süüdistas generaalstaatidel osalenud piiskoppe arguses ja taunis 24. juunil 1302 Flotet. Augustis 1302 teatas Porto kardinalpiiskop Matteo d'Aquasparta Prantsuse saadikute juuresolekul, et paavst pole taotlenudki Prantsusmaal ilmalikku võimu, nagu paavsti otsuseid Prantsusmaal tõlgendati.
31. oktoobril 1302 avati Roomas sinod, mille järel avaldas Bonifatius VIII 18. novembril 1302 bulla "Unam Sanctami". Paavst esitas seejärel kuningale omapoolsed tingimused tüli lahendamiseks, kuid Philippe IV lasi Nogaret mõjul 12. märtsiks 1303 koostada nimekirja paavsti süütegudest, süüdistades teda muuhulgas ketserluses. Nogaret tegi kuningale ettepaneku kutsuda kokku oikumeeniline kirikukogu, et paavst ametist tagandada. Paavst saatis veebruaris 1303 legaadina Prantsusmaale Amiensi piiskopi Jean Le Moine, kellele ta läkitas 13. aprillil kaks kirja, milles ühes teatas, et võib kuninga ekskommunitseerida ja ametist tagandada, teises nõudis Prantsusmaa prelaatidelt 3 kuu jooksul Rooma ilmumist. Paavst kutsus ka Saksa kuningat Albrechti alustama sõda Philippe'i vastu. Aprillis 1303 alustas vandenõud kavandanud Nogaret koos Sciarra Colonnaga Toscanas palgasõdurite värbamist.
Juunis 1303 vangistati Troyes'is paavsti uus legaat. Juunis esitas Guillaume du Plessis 29-punktilise süüdistuse Bonifatius VIII vastu ja nõudis oikumeenilise kirikukogu kokkukutsumist. Paavsti süüdistati muuhulgas ketserluses, ebajumala austamises, Coelestinus V surmas, Püha Maa loovutamises muhameedlastele, simoonias ja maagias. Paavsti toetanud Cîteaux abt Jean III de Pontissier de Pontoise ja Autuni piiskop Barthélémy tagandati ametist.
Bonifatius VIII lükkas augustis 1303 tema vastu esitatud süüdistused tagasi ja peatas Nikosia peapiiskopi Gérard de Langresi ametivolitused. Ta peatas ka Pariisis vaimulike määramise, samuti ei lubanud kuningat toetanud Pariisi Ülikoolis õpetada teoloogiat. Ta kavatses 8. septembril 1303 kuninga avalikult ekskommunitseerida, kuid 7. septembri varahommikul tungis Nogaret koos Sciarra Colonnaga Anagni paavstipaleesse, vangistas paavsti ja tahtis ta viia Prantsusmaale, et anda ta Lyonis korraldataval kirikukogul kohtu alla. Kroonik Dino Compagni järgi jäi paavsti lähikonda selleks ajaks 5 kardinali. Colonna seadis paavstile kolm tingimust: taastada Colonna suguvõsa võõrandatud varad, astuda ametist tagasi ja anda end vandenõulaste kätte. Paavst keeldus ja Colonna kavatses ta tappa, kuid Nogaret peatas ta.
Anagnis puhkenud rahutuste järel vabastas rahvahulk 9. septembril 1303 paavsti ja ajas tema vangistajad linnast minema. Paavst siirdus Orsini suguvõsa kaitse all Rooma, andes enne surma mõnedele vandenõu kaasosalistele andeks.
Bonifatius VIII kutsus 1300 Philippe IV venna Valois' krahvi Charlesi Itaaliasse appi lahendama sisekonflikte Firenzes.
Ta määras 1295 Bourgesi piiskopiks Egidio Colonna ja ordineeris detsembris 1296 Toulouse'i piiskopiks Louis d'Anjou.
Kiliikia katoolikos Gregorios VII saatis paavstile kirja.
Inglismaa kuningas Edward I kehtestas vaimulikkonnale maksu, et sõdida Prantsusmaaga. Paavst taunis kuninga tegevust ja saatis legaadi Inglismaale.
Juunis 1297 teatas kuningas paavstile, et soovis Durhami piiskopiks määrata William Houghtoni, kuna kapiitli valitud Thomas Chatworth ei tunnustanud kuninga võimu. Paavst tunnustas Houghtonit Durhami piiskopina ja 1298 saatis kuningas Houghtoni saadikuks paavsti juurde. Piiskop kohtus 20. juunil 1298 paavstiga.
Bonifatius VIII toetas šotlasi võitluses inglastega. Šotlased saatsid paavsti juurde saadikud abi saamiseks. Paavst nõudis 27. juunil 1299 Edward I-lt Šotimaa sõltumatuse tunnustamist.
Bonifatius VIII tunnustas 30. aprillil 1303 Albrecht I-st Saksa kuningana, taunides teda varem seoses Nassau Adolfi mõrvaga, ehkki Albrecht oli teatanud, et ta ei tapnud Adolfit. Paavst taunis 1301 Albrechti sõda Saksa piiskoppidega ja kutsus ta Rooma oma tegevusest aru andma.
Albrecht tunnustas 17. juulil 1303 paavsti ülemvõimu Saksamaal ja lubas kaitsta katoliku kirikut. Paavst kutsus teda alustama sõda Prantsusmaa kuninga Philippe IV-ga.
Napoli kuningas ja Sitsiilia titulaarkuningas Carlo II osales konklaavil ja seejärel koos pojaga paavsti kroonimistseremoonial. Bonifatius VIII taotles Sitsiilia jäämist Anjou dünastia valdustesse, kuid tunnustas 21. juunil 1295 Aragóni kuninga Jaime II ja Carlo II vahelist lepet. Ta andis Jaimele Kirikuriigile kuulunud Sardiinia ja Korsika.
Paavst soovis, et Aragóni prints Federico loobuks oma nõudlustest Sitsiiliale. Ta kohtus kuningaga Velletris ja pakkus talle vastukaaluks abielu Ladina Keisririigi printsessiga. Federico keeldus pakkumisest, ta krooniti Sitsiilia kuningaks, mille järel aeti Sitsiiliast minema paavsti legaat. Paavst ekskommunitseeris Federico ja kehtestas Sitsiilias interdikti, kuid tunnustas 12. juunil 1303 Caltabellotta rahulepingut, mille alusel jäi Sitsiilia Frederico kätte, kes abiellus Carlo II tütrega. Paavst vabastas Frederico ekskommunikatsioonist ja Sitsiilia interdiktist.
Ta taastas Jaime II Sitsiilia kuningaks krooninud ja seejärel ekskommunitseeritud Tancredo da Monte volitused Nicastro piiskopina.
Kui Taani kuningas Erik VI vangistas 1294 Lundi peapiiskopi Jens Grandi, saatis Bonifatius VIII Taani legaadiks Carcassonne ülempreestri Isarnuse ja nõudis kuningalt peapiiskopi vabastamist. Kuningas saatis Rooma oma saadikud, kuid paavst ekskommunitseeris 1298 Eriku ja kehtestas Taanile interdikti. Kuningas pidi 1303 paavstile järele andma, mille järel ta vabastati kirikuvandest.
Paavst määras 11. aprillil 1302 Isarnuse Lundi peapiiskopiks .
Bonifatius VIII tunnustas Ungari ja Horvaatia kuningana Napoli kuninga Carlo II poega Károly I-t. Aadlikud valisid kuningaks aga András III ja tema surma järel Tšehhi kuninga Václav III.
Paavst määras 13. mail 1301 Ostia kardinalpiiskopi Niccolò Boccasini (hilisem paavst Benedictus XI) legaadiks Ungaris, Poolas ja Dalmaatsias, kes määras Ungarile interdikti.
Paavst rajas 1. mail 1298 Šibeniki piiskopkonna.
Bonifatius VIII käskis 1297 Praha peapiiskopil ja Lübecki piiskopil ekskommunitseerida igaühe, kes Riia peapiiskopi ja Saksa ordu vahelise sõja ettekäändel tarvitas vaimulike vastu vägivalda.
Ta andis 7. jaanuaril 1299 avaldatud bullas "Fidedignis relatibus intellecto" Saksa ordu kõrgmeistrile ja Liivi ordu ordumeistrile korralduse ilmuda 6 kuu jooksul paavsti juurde aru andma, kuna paavst oli saanud teada, et orduvennad türanniseerivad (tyrannidem) vastristituid, mistõttu paljud usklikud, kes ristiusu on vastu võtnud, on kristlusest loobunud. Samuti olevad orduvennad vangistanud Riia peapiiskopi, piiranud Lihula linnuses Saare-Lääne piiskoppi ja ajanud Saare-Lääne toomhärrad nende valdustest minema. Paavst nõudis ordult Riia peapiiskopi kohest vabastamist. Paavsti korraldusel pidid ka peapiiskop ja Saare-Lääne piiskop tema juurde 6 kuu jooksul koos vaimulike ja Riia linna esindajatega ilmuma. Juulis 1299 selgitas paavst Riia peapiiskopi ja Saksa ordu vahelist kokkulepet.
Bonifatius VIII määras 18. aprillil 1295 Riia peapiiskopiks kapiitli valitud Johann III. Ta teatas 5. novembril 1295 apostlikule nuntsiusele ja paavstlikule kaplanile, Carcassonne'i ülempreester Isarnusele, et Taani kuningas Erik VI Menved nimetas mittekanooniliselt Tallinna piiskopiks Kanuti ja andis 12. mail 1301 Riia peapiiskopile Isarnusele loa määrata kaks notarit. Ta teatas 1294, et Salatsi jõgi ja sellest Eesti poole jäävad alad kuuluvad Riia peapiiskopkonnale. Ta kinnitas 10. juunil 1295 Riia peapiiskopi palvel Honorius III bulla 28. oktoobrist 1219. Ta määras 19. detsembril 1300 Riia peapiiskopiks Isarnuse ja andis talle palliumi. Ta käskis 18. mail 1301 Saksa ordul anda vallutatud mõisad tagasi Riia peapiiskopile ja andis 9. aprillil 1301 peapiiskopile korraldusi benefiitside osas.
Paavst nõudis 18. märtsil 1299 avaldatud bullas "Paganorum horrenda perfidia", et Riia peapiiskop, Tartu ja Saare-Lääne piiskopid aitaksid Eestimaa vasalle võitluses paganatega. Paavsti väitel olevat Eestimaa paganad mitmel korral mässanud Taani kuninga ning ta vasallide vastu, tahtes neid hävitada, mistõttu kristlaste olukord olevat regioonis nigel.
Ta nimetas 20. aprillil 1298 frantsisklase Heinrichi Tallinna piiskopiks ja vabastas 7. detsembril 1300 Tallinna Taanile kehtestatud interdiktist. Paavst tähendas, et Tallinna piiskopkonnas on vastristitute kõrval veel palju uskmatuid, mistõttu Taanile määratud interdikti laiendamine Eestimaale võiks õhutada usklike kalduvust paganlusele, sest katoliku usku uuesti tagasi pöördunud pole oma usus veel kindlad, kuna neid mõjutavad usust taganemisele õigeusklikud venelased, paganlikud karjalased, ingerlased, vadjalased ja leedulased, kes neile pidevalt peale tungivad.
Bonifatius VIII sätestas 4. mail 1300 Liivi ordu maameistrile Gottfried Roggele, et ta saab valida omale pihiisa.
Paavstil tekkisid kõige tõsisemad erimeelsused Colonna suguvõsaga, kuigi selle kaks kardinali Giacomo Colonna ja Pietro Colonna olid paavsti toetanud 1294 konklaavil. Kardinal Giacomo Colonna konfiskeeris 1297 algul oma vendade valdused ja andis need oma onupoegadele. Kardinali vennad apelleerisid paavstile, kes nõudis kardinalilt vendade õiguste tagamist. Kardinali toetajad taunisid paavsti sekkumist suguvõsa siseasjadesse. Paavst kutsus Colonnasid mõistlikkusele, kuid kohustas neid oma kindlustesse võtma paavstlikke garnisone, millest Colonnad keeldusid.
Stefano Colonna röövis 3. mail 1297 Anagnist Rooma teel olnud paavsti vara vedanud konvoid. Paavst kutsus seepeale Colonnad enda juurde, kes saabusid 6. mail 1297 kohale. Paavst nõudis röövitud vara tagastamist, Colonnade põliste kindluste loovutamist ja Stefano Colonna üleandmist paavstile. Colonnad keeldusid paavsti nõuete täitmisest, mispeale paavst tagandas ja ekskommunitseeris 10. mail 1297 avaldatud bullaga "In excelso throno" kardinalid Giacomo ja Pietro Colonna, andes neile siiski 10 päeva aega meeleparanduseks.
Samal päeval hõivasid Colonnad Roomas mitmed kirikud ja kuulutasid Bonifatius VIII saamise paavstiks ebaseaduslikuks, nõudsid oikumeenilise kirikukogu korraldamist ja seadsid kahtluse alla Coelestinus V ametist loobumise vastavuse kanoonilise õigusega. 16. mail tulid Colonnad välja uute süüdistustega. Paavst kuulutas 23. mail 1297 avaldatud bullaga "Lapis abscissus" mässulised Colonnad skismaatikuteks, võõrandas nende kindlused ja maavaldused. Ta ähvardas interdiktiga iga asulat, mis võtab mässulised Colonnad vastu. Mässulised Colonnad asusid 15. juunil 1297 oma kindluseid kindlustama. Paavst siirdus Orvietosse, kus ta kuulutas 4. septembril 1297 mässuliste Colonnade vastu sõja ja määras paavsti vägede ülemaks oma venna peale vara võõrandamise asjus paavstile kaevanud Landolfo Colonna. Paavst kuulutas detsembris 1297 mässuliste Colonnade vastu koguni välja ristisõja. Colonnad alistusid järk-järgult ja viimasena andis septembris 1298 paavsti vägedele alla Palestrina kindlus, mis paavsti korraldusel tehti maatasa ja selle varemetele külvati soola, nagu Kartaago hävitamisel.
Mässulised kardinalid läksid esmalt Rietisse paavsti juurde absolutsiooni saama. Paavst vabastas nad kirikuvandest, kuid ei tagastanud neile varasid. Colonnad organiseerisid seepeale ülestõusu ja Bonifatius VIII ekskommunitseeris uuesti suguvõsa mässulised liikmed. Neile varem kuulunud varad võõrandati ja jagati paavsti suguvõsa, Landolfo Colonna ja Orsinide vahel. Mässulised Colonnad põgenesid Prantsusmaale ja Sitsiiliasse.
Septembris 1303 osales paavstivastases Anagni vandenõus Sciarra Colonna.
Bonifatius VIII tagandas ametist Napoli kuninga Carlo II määratud isikud. Ta määras Romagna kuberneriks Guillaume Durandi. Ta saatis 1296 kardinal Giacomo Gaetani Stefaneschi legaadina Cesenasse, Bolognasse, Forlisse ja Faenzasse. Ta määras 1299 Niccolò Alberti Spoleto piiskopiks.
Paavst kehtestas 1299 Veneetsia ja Genova vahelises tülis vaherahu. Ta püüdis lahendada Firenze ja Toscana vahelist tüli, kuhu saatis legaadina kardinal Matteo d'Acquasparta, kes kehtestas Firenzes interdikti. Ta lahendas Orvieto ja Viterbo sisetülid, saades 1297 Orvieto linnapeaks.
Bonifatius VIII tühistas 27. detsembril 1294 enamiku Coelestinus V poolt ordudele antud privileegidest. Ta andis korralduse viia ametist tagasi astunud Coelestinus V järelevalve all Rooma, kuid eremiit põgenes teel. Kui ta kinni nabiti, vangistati ta Bonifatiuse korraldusel Fumone kindlusse. Colonna suguvõsa mässulised liikmed süüdistasid hiljem paavsti Coelestinuse surmas.
Paavsti kaplan oli hilisem Riia peapiiskop Isarnus.
Ta piiras 18. veebruaril 1300 avaldatud bullaga "Super cathedram" kerjusmunkade volitusi pihisakramendi andmisel, kuid lubas neil jutlustada nende oma kirikutes ja avalikes paikades, kuid mitte ajal, mil jutlusi peab piiskopkonna prelaat.
Ta saatis laiali frantsiskaani tsölestiinid.
Ta sätestas antoniinide ordule augustiinlaste reeglid.
Ta määras Fonte-Avellana eremiitide kongregatsiooni paavstliku jurisdiktsiooni alla.
Ta vabastas 9. veebruaril 1296 Saksa ordu Sitsiilia kuninga määratud kümnisest ja kinnitas 16. veebruaril 1300 Saksa ordu privileegid. Ta kutsus Saksa ordu kõrgmeistri 7. jaanuaril 1299 Rooma ning kinnitas juulis 1299 ordu leppe Riia peapiiskopiga. Ta käskis 18. mail 1301 Saksa ordul anda vallutatud mõisad tagasi Riia peapiiskopile..
Kui 1296 valiti Calatrava rüütliordule kaks suurmeistrit, volitas paavst ordu üldkapiitlit tüli lahendama.
Bonifatius VIII kuulutas 1300. aasta juubeliaastaks. Ta avaldas 22. veebruaril 1300 bulla "Antiquorum fida relatio", milles andis Rooma saabuvatele palveränduritele indulgentse.
Ta sätestas 1298 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Periculoso" klausuuri kõikidele nunnadele. Ta sätestas, et abtiss ei tohi ametisse asudes olla noorem kui 30-eluaastat.
Ta laiendas apostlite ning Gregorius I, Ambrosiuse, Augustinuse ja Hieronymuse auks peetavate kirikupühade tähistamist.
Ta andis kardinalidele korralduse kanda punast sutaani.
Tema ajal lisati tiaarale teine kroon. Kolmanda krooni lisas Benedictus XII.
Bonifatius VIII avaldas 3. märtsil 1298 kanoonilise õiguse kogumiku "Liber Sextus".
Ta sätestas, et ametisse valitud piiskop saab ametisse, kui ta annab ajutistele administraatoritele üle kirjad oma valimise kohta.
Ta teatas, et kõik ketserite kohta langetatud kohtuotsused, mis pole saanud piiskopilt vastavat luba, on tühised. Ta sätestas, et vaimulikke võib süüdimõistmise korral vanglasse saata.
„ | Vanglad on moodustatud kurjategijate vahi all hoidmiseks, mitte nende karistamiseks. Veelgi enam, me ei leia teilt eksimust, kui te mõistate vajadusel vangistusse karistuse kandmiseks, kas siis alaliselt või tähtajaliselt, need vaimulikud, kes on tunnistanud kuritegusid või mõistetud süüdi, pärast seda, kui te olete hoolikalt uurinud rikkumisi, isikuid ja juhtumi asjaolusid. | “ |
Ta lubas 21. veebruaril 1300 avaldatud bullas "De sepulturis" ekskommunitseerida igaühe, kes lahkavad surnukehi või keedavad neid.
Bonifatius IX kanoniseeris 11. augustil 1297 Prantsusmaa kuninga Louis IX.
Bonifatius VIII ihuarst Isaac oli juut. Paavst avaldas 13. juunil 1299 bulla "Exhibita nobis" juutide kohta.
Bonifatius VIII määras kardinalideks oma sugulased Benedetto Caetani, Giacomo Tomassi-Caetani, Giacomo Caetani Stefaneschi, Francesco Caetani ja Leonardo Patrasso.
Paavst jagas oma suguvõsa liikmetele Colonnadelt võõrandatud varasid.
Bonifatius VIII määras 15 uut kardinali 5 konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Benedictus XI. Ta andis Rooma kardinalvikaarile õiguse anda pihisakramenti.
Bonifatius VIII rajas 20. aprillil 1303 avaldatud bullaga "In supremæ" Rooma ülikooli ning 1303 Fermo ja Avignoni ülikooli. Kuna Pariisi Ülikool toetas Philippe IV ja paavsti vahelises tülis kuningat, siis tühistas Bonifatius VIII teoloogia ja juura õpetamise Pariisis.
Ta määras Guido de Baysio Bologna ülikooli kantsleriks.
Ta lasi reorganiseerida Vatikani raamatukogu ja arhiivid.
Tema ajal püstitati Roomas, Anagnis ja teistes Kirikuriigi linnades paavstile ohtralt marmorist monumente.
Tema ajal renoveeriti või kaunistati Anagnis olev paavstipalee, Perugia katedraal, Orvieto katedraal ning Roomas senatipalee, Castel Sant' Angelo, Rooma Peetri kirik, Santa Maria Maggiore kirik, Lateraani basiilika ja San Lorenzo in Panisperna kirik.
Ta lasi Rooma Peetri kirikule paigutada uue kella.
Ta andis Venaissinile müntimisõiguse.
Paavsti kuurias tegutses arst Arnaldo da Villanova.
Ta kutsus Rooma Giotto di Bondone, kes kujutas paavsti freskol Lateraani basiilikas. Arnolfo di Cambio rajas tema hauamonumendi. Kunstnik Ambrogio Lorenzetti on paavsti kujutanud 1340 valminud maalil ja kunstnik Alphonse-Marie-Adolphe de Neuville on paavsti vahistamist Anagnis kujutanud 1883 valminud gravüüril.
Bonifatiuse vastase manifesti koostas frantsisklasest poeet Jacopone da Todi, kes 1298 vangistati.
Kroonik Dino Compagni väitel külastas paavsti oktoobris 1301 Dante Alighieri seoses gvelfide ja gibelliinide vahelise võitlusega Firenzes. Dante on maininud paavsti ka Jumalikus komöödias.
1911 valmis Itaalias Gerolamo Lo Savio tehtud film "Bonifacio VIII".
Paavsti on kujutatud 1998 Vatikanis ilmunud postmargil.
Bonifatius VIII suri 11. oktoobril 1303 Vatikanis palavikuhoo tagajärjel ja maeti Rooma Peetri kirikusse.
Prantsusmaa kuninga Philippe IV soovis Bonifatiuse kuulutamist ketseriks ja tema nime eemaldamist paavstide loendist. Nii Benedictus XI kui Clemens V võtsid tagasi Bonifatiuse avaldatud bullade "Unam Sanctami" ja "Clericis laicose" sätted.
Juunis 1308 esitasid generaalstaadid Bonifatiuse vastu süüdistusi ja 2. veebruaril 1309 alustati Avignonis Bonifatiuse vastu kohtuprotsessi. Clemens V kinnitas 13. septembril 1309 Bonifatiuse süütust talle esitatud süüdistuste osas ning mõistis 27. aprillil 1311 Anagni vandenõu läbiviijad samuti vabaks süüdistustest ja tühistas Bonifatius VIII otsused Prantsusmaa kohta alates novembrist 1302. Vienne'i oikumeenilisel kirikukogul tunnustati 16. oktoobril 1311 Bonifatiust legitiimse paavstina.
Eelnev Coelestinus V |
Rooma paavst 1294–1303 |
Järgnev Benedictus XI |