Eugenio Maria Giuseppe Giovanni Pacelli sündis Roomas alamaadlikust advokaadi Filippo Pacelli (1837–1916) ja Virginia Graziosi (1844–1920) neljalapselise pere kolmanda lapsena. Ta ristiti4. märtsil 1876 oma onu Giuseppe Pacelli poolt Santi Celso e Giuliano kirikus, tema ristivanemad olid onu Filippo Graziosi ja tädi Teresa Pacelli. Eugenio Pacelli vanaisa Marcantonio Pacelli (1799–1902) oli Gregorius XVI rahandusminister ja Pius IX asesiseminister. Eelmine paavst, kes pärines Roomast, oli Clemens X.
Pacelli oli Baieris tekkinud tutvuskonnaga seotud pikemat aega, sealhulgas oli 41 aastat tema parimaks sõbrannaks ja koduabiliseks Pasqualina Lehnert. Nende sõprussuhet kritiseerisid eelkõige Pacelli sugulased ja paavstile esitati vastav järelepärimine, kuid 1918 teostatud uurimine ei tuvastanud nende sõprussuhtes midagi taunimisväärset.
Pius XII pidas Vatikanis puurilinde ja kuldkala. Ta pidas Castel Gandolfoslambaid. Viletsast tervisest hoolimata harrastas ta nooruses perekonna suvekodus Onanosratsutamist, ujumist ja kanuusõitu. Ta oli huvitatud arheoloogiast. Ta avaldas 1912 uurimistöö "La personalità e la territorialità delle leggi specialmente nel diritto canonico".
Pius XII valiti paavstiks oma sünnipäeval 2. märtsil 1939 Sixtuse kabelis ja krooniti 12. märtsil kardinal Camillo Caccia Dominioni poolt. 1.–2. märtsini 1939 toimunud konklaavil osales 62 kardinali. Kardinal Pacelli juhatas camerlengona konklaavi tegevust ja oli soositum kandidaat. Ta valiti paavstiks 3. voorus. Enne teda valiti viimati riigisekretärina paavstiks Clemens IX ja camerlengona Leo XIII.
Pius XII jäi Teises maailmasõjas ametlikult neutraalseks, püüdes 1939 sõja puhkemist ära hoida. Ta tegi tuntuima sõjavastase avaliku avalduse 24. detsembril1942. Aastatel 1965–1981 avaldati 11 köidet Vatikani arhiivi dokumente kogumikus "Actes et Documents du Saint Siège relatifs à la Seconde Guerre Mondiale", mis kajastavad Pius XII otsuseid sõja ajal.
Saksa ajalehes Angriff avaldati 1938. aastal Pacellit tauniv kirjutis. Saksa ajalehes Westfälische Landeszeitung ilmus pärast Pius XI surma kriitiline kirjutis, milles rünnati kardinal Pacellit ja kardinal Verdier'd.
Pius XII kutsus 3. mail 1939 lahendama süvenevaid erimeelsusi rahvusvahelisel konverentsil. 24. augustil 1939 tehtud raadiopöördumises kutsus ta hoiduma konfliktist ja 1939 jõulude ajal kutsus lõpetama konflikti. 18. jaanuaril1940 avaldas ta kahetsust tuhandete poolakate tapmise pärast. Saksamaa vägede sissetungi järel saatis paavst 1940 telegrammid Hollandi kuningannale Wilhelminale, Belgia kuningaleLéopold III-le ja Luksemburgi suurhertsoginnale Charlotte'ile, milles ta mõistis hukka Saksamaa interventsiooni. Selle avalduse pärast protesteeris Itaalia suursaadik Vatikanis. Seejärel püüdis paavst hoida Itaaliat eemal sõjategevusest. John Conway väitel teavitas Pius XII Briti valitsust 1940 Adolf Hitleri vastu kavandavast vandenõust. Kirikuajaloolase J. N. D. Kelly andmetel ei soosinud Pius XII Hitleri kallaletungi Nõukogude Liidu vastu, kuid taunis Pius XI entsüklikale "Divini redemptoris" toetudes liitlaste sõjalise abi osutamist Nõukogu Liidule. Pius XII moodustas paavstliku komisjoni sõjapõgenike ja -vangide aitamiseks. Pärast Rooma okupeerimist Saksamaa vägede poolt 1943 muutis ta Vatikani põgenikelaagriks. Ta tegi pärast liitlasvägede õhurünnakut Roomale 19. juulil 1943 roomlastele avaliku pöördumise. Pius XII nõudis 18. märtsi1945 läkituses rahu sõlmimist. Pärast maailmasõda soovis ta sõjakurjategijatele anda amnestiat ja vältida Esimese maailmasõja järel tehtud vigu. Ta avaldas Teise maailmasõja lõppemise puhul entsüklika "Communium interpretes".
Pius XII ei tunnustanud Horvaatia riiki. Ronald Rychlaki andmetel mõistis Vatikani riigisekretariaat 25. jaanuaril 1942 hukka Horvaatias toimuva religioosse vägivalla. Pius XII andis 1941 Horvaatia liidrile Ante Pavelićile eraaudientsi. Hiljem saatis ta Horvaatiasse legaate, sealhulgas Ramiro Marcone, kuid keeldus Pavelićiga uuesti kohtumast. Horvaatia saatis 1941 oma esindajaks Vatikani Nikolá Rušinovići, kelle asemele määrati hiljem vürst Erwin Lobkowitz. Pius XII määras 1942 peapiiskop Alojzije Stepinaci Horvaatia sõjavikaariks.
Paavst Pius XII suhtumine holokausti on tekitanud rohkem lahkarvamusi, kui miski muu tema tegevuses, tema poliitilist kurssi Teise maailmasõja ajal on nimetatud n-ö "Pius XII vaikimiseks". Arutelu tema poliitika üle algas 1963 esietendunud Rolf Hochhuthinäidendiga "Der Stellvertreter. Ein christliches Trauerspiel".
Sõja eel koostas paavst koos Brasiilia presidendiGetúlio Vargasega kava, mille eesmärgiks oli anda 3000 viisat "mitte-aarja" päritolu katoliiklastele. Adolf Hitler soovis paavstilt saada tunnustust oma rassipoliitikale, kuid kohtumisel Saksamaa välisministri Joachim von Ribbentropiga11. märtsil 1940 taunis paavst Hitleri tegevust Poola juutide suhtes. 1941 teavitas kardinal Theodor Innitzer paavsti juutide deporteerimisestViinis. Paavst teatas Philippe Pétainile, et kirik mõistab hukka antisemitismi. Septembris 1941 taunis ta Slovakkia juutide suhtes kehtestatud koodeksit ja oli kursis, et juudid saadeti koonduslaagritesse. Oktoobris 1941 soovitas USA diplomaat Harold Tittman paavstil juutide represseerimise jõulisemalt hukka mõista, kuid paavst soovis jääda sündmustes neutraalseks. Ta oli teadlik Hollandi katoliiklaste tegevusest, kes koostasid 1942 läkituse, milles tauniti juutide deporteerimist koonduslaagritesse, samuti oli ta teadlik sellele avaldusele järgnenud Hollandi katoliiklaste represseerimisest. 18. septembril 1942 sai Pius XII Israel Gutmani andmetel teate prelaat Giovanni Battista Montinilt, kes väitis, et juutide represseerimine on võtnud tohutud proportsioonid. USA saadik Vatikanis Myron Charles Taylor ja mitmete riikide suursaadikud teavitasid paavsti, et vaikimine juutide kallal toimepandavate repressioonide suhtes kahjustab Vatikani mainet. Jaanuaris 1943 ei mõistnud ta holokausti ametlikult hukka, hoolimata Poola eksiilpresidendi Władysław Raczkiewiczi ja piiskop Konrad von Preysingi soovitustest. Ta soovitas 1942 Saksamaa ja Ungari piiskoppidel taunida massimõrvu. Kui sakslased okupeerisid 1944 Ungari, soovitas ta Ungari vaimulikel olla juutide vastu tolerantsem.
Itaalia vallutamise järel 1943 nõuti Rooma juutidelt 36 tunni jooksul 30 kilo kulla loovutamist. Abi saamiseks pöördusid juudid Vatikani ja neile lubati anda 15 kilo, kuid kui juudid said ajapikendust, polnud neil Vatikani kulda vaja. Teise maailmasõja ajal pakuti Vatikanis peavarju 477 juudile, lisaks kohustati kloostreid ja kirikuid kaitsma juute. Ajaloolane Giovanni Sale väitis Itaalia ajakirjas La Civiltà Cattolica, et Pius XII polnud 1943 teadlik juutide vahistamisest Roomas ja püüdis saavutada nende vabastamist, kohustades kirikuid kaitsma hädasolijaid.
J. N. D. Kelly on Pius XII holokausti suhtumise selgitamiseks rõhutanud järgmisi aspekte:
paavsti kriitilised pöördumised, eriti 24. detsembril 1942 ja 2. juunil 1943 tehtud avaldused.
veendumus, et taunimine võib juutide tagakiusamist suurendada.
paavsti isiklik panus arvukate juutide päästmisel.
Juudi teoloogi Pinchas Lapide arvates suutis paavst päästa sõja ajal 700 000 – 860 000 juudi elu. Ta määras kaks juuti Paavstliku Teaduste Akadeemia liikmeks. Tema korraldusel toimetati 6000 Bulgaaria juudi last Palestiinasse. 1945 sai Rooma pearabi Israel Zolli katoliiklaseks, tema ristiisaks oli paavst. 2005 avaldas ajaleht Corriere della Sera 20. novembril1946 Prantsuse katoliku kirikule ja nuntsius Roncallile dateeritud dokumendi, mis kohustas orvuks jäänud juudi lapsi ristima, kuid seda otsust ei viidud täide.
Püha Tool sõlmis 7. mail 1940 konkordaadi Portugaliga. 13. juunil 1940 avaldatud entsüklikas "Saeculo exeunte" käsitles Pius XII kiriku olukorda Portugalis.
Suhted sotsialismileeriga
Pius XII kajastas 28. oktoobril 1956 avaldatud entsüklikas "Luctuosissimi Eventus", 1. novembril 1956 avaldatud entsüklikas "Laetamur admodum" ja 5. novembril 1956 avaldatud entsüklikas "Datis Nuperrime" Ungari 1956.aasta revolutsiooni.
Ta reguleeris 16. novembril 1955 avaldatud entsüklikas "Maxima redemptores" ülestõusmispühade eelse suure nädala liturgiat.
16. jaanuaril 1953 avaldatud entsüklikas "Christus dominus" ja 19. märtsil1957 avaldatud entsüklikas "Sacram communionem" sätestas ta paastunõuded enne armulauda ja õhtuste missade pidamise korda.
Ta käsitles 25. detsembril 1955 avaldatud entsüklikas "Musicae sacrae" liturgilist muusikat.
12. märtsil 1950 avaldatud entsüklikas "Anni sacri" taunis ta ateismi.
12. augustil 1950 avaldatud entsüklikas "Humani generis" taunis ta teoloogia ühitamist kaasaegsete ideoloogiliste ja intellektuaalsete trendidega, eriti darvinismiga.
Ta kuulutas ekskommunitseerituks iga valija, kes 1948. aasta valimistel toetas kommuniste. Ta taunis 1. juulil 1949 ja 28. juulil 1950 tehtud avaldustes ning 29. juunil 1958 avaldatud entsüklikas "Ad apostolorum" kommunismi ning ähvardas kommunistliku partei liikmeid ekskommunikatsiooniga. 2. juulil 1957 avaldatud entsüklikas "Le pelerinage" taunis ta materialismi.
Neitsi Maarja austamine
Pius XII kuulutas 1. novembril 1950 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Munificentissimus Deus" dogmaksneitsi Maarja ihuliku taevassevõtmise. Sellele eelnes 1. mail 1946 piiskoppidele saadetud entsüklika "Deiparae virginis".
1954. aastat tähistati neitsi Maarja aastana, millega tähistati 100 aasta möödumist neitsi Maarja pärispatuta saamise dogma väljakuulutamisest. Neitsi Maarja austamisele oli pühendatud 11. oktoobril 1954 avaldatud entsüklika "Ad caeli".
Pius XII soosis katoliiklaste osalemist mitte-katoliiklaste konverentsidel ja tunnustas 20. detsembril 1949 oikumeenilist liikumist. Ta rõhutas sidemeid uniaadikirikuga ja õigeusu kirikuga. Ta avaldas 23. detsembril 1945 Ruteenia kiriku aastapäeva puhul entsüklika "Orientales omnes".
Onupojapoliitika
Pius XII ei edutanud Innocentius XII otsusest lähtuvalt oma sugulasi kirikuametitesse. Ta määras oma vennapoja Marcantonio Pacelli paavsti kaardiväe brigaadikindraliks.
Pius XII pühitses 56 kardinali 2 konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Johannes XXIII. Enne esimest konsistooriumi 1946 tegutses vaid 38 kardinali. Oma esimesel konsistooriumil pühitses Pius XII 32 kardinali, seni polnud ükski paavst pühitsenud korraga nii palju kardinale, hiljem on veel rohkem kardinale ühel konsistooriumil pühitsenud vaid Johannes Paulus II2001. Pius XII ajal vähenes kardinalide kolleegiumis itaallaste osakaal. Ta oli kavatsenud 1953 määrata kardinaliks ka Giovanni Montini, kuid too keeldus sellest, teise versiooni järgi ei soovinud Pasqualina Lehnert tema määramist kardinaliks.
25. detsembril 1945 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Vacantis apostolicae" reguleeris Pius XII konklaavi tegevust ja sätestas, et paavstiks valituks osutumisel tuleb saada kaks kolmandikku pluss üks konklaavil osalejate häältest. 25. jaanuaril 1946 moodustas ta San Paolo alla Regola titulaarkiriku.
30. novembril 1952 avaldatud motu proprio's "Valde solliciti" sätestas ta kardinalide riietumist.
Pius XII suri 82-aastaselt 9. oktoobril 1958 Castel Gandolfosgastriidi tagajärjel ja maeti 13. oktoobril Vatikanis. Ta valitses 19 aastat 7 kuud ja 7 päeva.
Tema ihuarst Riccardo Galeazzi-Lisi fotografeeris surevat ja surnud paavsti ning üritas fotosid pärast paavsti surma meediale pakkuda, kuid edutult. Galeazzi-Lisi kavatses ka paavsti palsameerida, kuid tegi seda väga kohmakalt. Ebaõnnestunud palsameerimine kiirendas lagunemisprotsessi. Pius XII kiiresti laguneva keha lehk pani mõned auvahtkonnas olnud Šveitsi kaardiväelased oksendama ja minestama; laiba keha läks lillaks ja nina tuli ära.
Augustin Bea: La scienza biblica cattolica da Leone XIII a Pio XII. "Divinitas" 3, 1959: 599–634.
David Berger: Die Enzyklika "Humani generis" Papst Pius' XII.: 1950–2000. Geschichte, Doktrin und Aktualität. Köln, 2000.
David Berger: "Doctor optimus, Ecclesiae sanctae lumen, divinae legis amator" – Pius XII.: Theologisches Erbe eines prophetischen Papstes. "Teresianum. Ephemerides Carmeliticae" 54, 2003: 15–36.
David Berger: "Widerschein des Himmels". Zum 50. Todestag von Pius XII. "Theologisches" 38, 2008: 221–246;
Jean-Yves Calvez, Jacques Perrin: Église et société économique. L'enseignement social des papes de Léon XIII à Pie XII. Paris, 1961.
G. Caprile: Pio XII e un nuovo progetto di Concilio ecumenico. "La Civiltà Cattolica" 117, 1966: 209–222.
Francoise Caravano: Pascal Ide, Quarante ans de discours pontificaux sur la santé (1939 à 1978). Regards de Pie XII, Jean XXIII et Paul VI sur le monde de la santé. "Archivum Historiae Pontificiae" 39, 2001: 151–289.
Owen Chadwick: Britain and the Vatican during the Second World War. Cambridge, 1987.
Louis Chaigne: Portrait et vie de Pie XII. Paris, 1966.
Mary Carlen Claudia: Guide to the Documents of Pius XII (1939–1949). Westminster, 1951.
Victor Conzemius: Pius XII. – ein politischer Papst. Zum 50. Todestag von Eugenio Pacelli. "Stimmen der Zeit" 226, 2008: 669–678.
John S. Conway: The Silence of Pope Pius XII. "Review of Politics" 27, 1965: 105–131.
John S. Conway: Pope Pius XII and the Myron Taylor Mission. The Vatican and American Wartime diplomacy. David B. Woolner, "FDR, the Vatican, and the Roman Catholic Church in America, 1933–1945". New York, 2003: 143–151.
John Cornwell: Hitler's Pope: The Secret History of Pius XII. 1999 ISBN 0-670-87620-8 eesti keeles, Hitleri paavst: Pius XII varjatud lugu. Tallinn, 2006.
René Coste: Le problème du droit de guerre dans la pensée de Pie XII. Aubier, 1962.
Johannes Dambacher: Eugenio Pacelli und Adolf Kardinal Bertram vor dem Hintergrund der Verhandlungen zum Preussekonkordat. "Römische Quartalschrift für christliche Altertumskunde und für Kirchengeschichte" 104, 2009: 141–165.
Lorenzo DeLorenzi: Dai discorsi di S. Ambrogio ai radiomessaggi di Papa Pacelli. Una pregevole raccolta di studi sulla storia religiosa italiana. "Benedictina" 27, 1980: 257–270.
Friedrich Engel-Jánosi: Il Vaticano tra fascismo e nazismo. Dal caos alla catastrofe. Firenze, 1976
Carlo Falconi: Il silenzio di Pio XII. Milano, 1965; inglise keeles The Silence of Pius XII. Boston, 1970 ISBN 0-571-09147-4
Emma Fattorini: Germania e Santa Sede. Le nunziature di Pacelli tra la grande guerra e la Repubblica di Weimar. Bologna, 1992.
Fidelis Favara: De iure naturali in doctrina Pii Papae XII. Roma, 1966.
Gilla Gremini: Il Santo Padre Pio XII. Tipografia Poliglotta Vaticana, 1943.
Émile-Maurice Guerry: L'Église et la communauté des peuples. La doctrine de l'Église sur les relations internationales: l'enseignement de Pie XII. Paris, 1958.
Gustav Gundlach: Die Lehre Pius XII. von modernen Krieg. "Stimmen der Zeit" 164, 1959–1960: 1–14.
Oskar Halecki: Pius XII: Eugenio Pacelli: Pope of peace. 1954.
Antonius Hamers: Die Beziehung zwischen Staat und katholischer Kirche in Württemberg von 1919 bis 1932 nach Lage der Akten in den Vatikanischen Archiven. Ein Beitrag zur Konkordatspolitik Eugenio Pacellis. "Römische Quartalschrift für christliche Altertumskunde und für Kirchengeschichte" 102, 2007: 76–140.
Antonius Hamers: Zur Konkordatspolitik Eugenio Pacellis. Die nicht vollendeten Konkordate mit Württemberg und Hessen. T. Brechenmacher, "Das Reichskonkordat". München, 2007: 114–128.
Jobst Knigge: Der Botschafter und der Papst. Weizsäcker und Pius XII. Die deutsche Vatikanbotschaft 1943–1945. Hamburg, 2008, ISBN 978-3-8300-3467-4
Krzysztof Krasowski: Les rapports entre la Pologne et le Vatican après la seconde guerre mondiale, 1945–1989. "Znaki Czasu" 20, 1990: 36–73.
Dan Kurzman: A Special Mission: Hitler's Secret Plot to Seize the Vatican and Kidnap Pope Pius XII. Da Capo Press, 2007.
Klaus Kühlwein: "Die armen Juden" – als Papst Pius XII. Weinte. T. D. Wabbel, "Das Heilige Nichts. Gott nach dem Holocaust". Düsseldorf, 2007: 122–135.
Klaus Kühlwein: Warum der Papst schwieg. Pius XII. und der Holocaust. Düsseldorf, 2008, ISBN 978-3-491-72527-0
Pasqualina Lehnert: La Profondità di un'anima da una testimonianza vivente. "Rivista delle Religiose", 1968: 12
Pasqualina Lehnert: Ich durfte ihm dienen, Erinnerungen an Papst Pius XII. Würzburg, 1985 ISBN 3-88567-041-0
Robert Leiber: "Pius XII as I knew him". "Catholic Mind" 57, 1959: 292–304.
Robert Leiber: Pius XII. "Stimmen der Zeit" 163, 1958–1959: 81.
Robert Leiber: Pius XII. und die Juden in Rom 1943–1944. "Stimmen der Zeit" 167, 1960–1961: 428–436.
Robert Leiber: Eugenio Kardinal Pacelli. Wilhelm Sandfuchs, Die Aussenminister der Päpste. München, 1962: 109–123.
Ludwig Lenhart: Papst Pius XII. in memoriam. "Archiv für mittelrheinische Kirchengeschichte" 10, 1958: 375–377.
Guenter Lewy: The Catholic Church and Nazi Germany. New York, 1964.
Kevin Lixey: Pius XII und der Sport. D. Mieth, "Sport und Christentum". Mainz, 2008: 96–110.
Theodor Maas-Ewerd: Ein Zeugnis für die Bemühungen der deutschen Bischöfe um die Wiedergewinnung der Feier der Osternacht. Die Eingabe des Kölner Erzbischofs Josef Kardinal Frings an Papst Pius XII. vom 22. November 1949. "Archiv für Liturgiewissenschaft" 30, 1988: 1–20.
Margherita Marchione: Consensus and Controversy: Defending Pope Pius XII. Paulist Press, 2002 ISBN 0-8091-4083-7.
Margherita Marchione: Shepherd of Souls: A Pictorial Life of Pope Pius XII. Paulist Press, 2002 ISBN 0-8091-4181-7.
Margherita Marchione: Man of Peace: An Abridged Life of Pope Pius XII. Paulist Press, 2004 ISBN 0-8091-4245-7.
Matthias Martin: Für Gott und gegen den Führer? Das Verhältnis von NS-Bewegung und katholischer Kirche vor der Machtergreifung Hitlers im Deutschen Reich. Innsbruck, 1996.
Malachi B. Martin: Three Popes and the Cardinal: The Church of Pius, John and Paul in its Encounter with Human History. Farrar, Straus and Giroux, 1972 ISBN 0-374-27675-7.
A. Martini: Pio XII e Hitler. "La Civiltà Cattolica" 116, 1965: 342–354.
Primo Mazzolari: La carità del papa. Pio XII e la ricostruzione dell'Italia, 1943–1953. Cinisello Balsamo, 1991.
Filippo Mazzonis: La Chiesa di Pio XII: dalla riconquista alla diàclasi. "Storia della società italiana" 31, 1989: 129–228.
Jean-Marie Mayeur: Magistère et théologiens sous Pie XII. "Les Quatres Fleuves" 12, 1980: 113–119.
Jean-Marie Mayeur: Les raisons du choix tragique assumé par Pie XII. "Histoire du Christianisme magazine", 10. mai 2002: 29
Thomas McDermott: Keeper of the Keys -A Life of Pope Pius XII. Milwaukee, 1946.
Michael O'Carrol: Pius XII. Greatness Dishonoured. Dublin, 1980.
José Orlandis: El papa Pío XII. "Anuario de historia de la Iglesia" 6, 1997: 113–125.
W. d'Ormesson: Pie XII tel que je l'ai connu. Revte d'histoire diplomatique. "Revue d'histoire diplomatique", 1968: 15–16.
Hanspeter Oschwald: Pius XII. – Der letzte Stellvertreter: Der Papst, der Kirche und Gesellschaft spaltet. Gütersloher Verlagshaus, 2008, ISBN 3-579-06986-1
Léon Papéleux: Les silences de Pie XII. Bruxelles, 1980.
Paolo Pasqualucci: Le infondante accuse di Sergio Minerbi a Pio XII. "Archivum Historiae Pontificiae" 40, 2002: 291–306.
Pierre Pfister: Pius XII – The Life and Work of a Great Pope. New York, 1955.
Peter Pfister: Eugenio Pacelli – Pius XII. (1876–1958) im Blick der Forschung. Vorträge zur Ausstellung "Opus Iustitiae Pax" in München. Regensburg, 2009.
Michael Phayer: Catholics, jews, and the bombardment of Rome. The priorities of Pius XII during the World War II. David B. Woolner, "FDR, the Vatican, and the Roman Catholic Church in America, 1933–1945". New York, 2003: 153–161.
Michael Phayer: Pius XII, The Holocaust, and the Cold War. Indianapolis, 2008 ISBN 978-0-253-34930-9.
Alberto Pincherle: Intorno a Pio XII. "Rivista di Storia e Letteratura Religiosa" 4, 1968: 55–133.
John F. Pollard: Money and the Rise of the Modern Papacy: Financing the Vatican, 1850–1950. Cambridge University Press, 2005.
William Arthur Purdy: The Church on the Move: The Characters and Policies of Pius XII and John XXIII. 1966.
Karl Rahner: Die Zugehörigkeit zur Kirche nach der Enzyklika Pius XII. Mystici Corporis. K. Rahner, "Schriften zur Theologie" II. Einsiedeln, 1954–1956.
Markus Schmitt: Das "Schweigen" Pius’ XII. zur Judenverfolgung im Spiegel von Selbstzeugnissen und Äußerungen seiner Mitarbeiter und Vertrauten. Aadorf, 2008, ISBN 978-3-9523314-7-7
Klaus Scholder: Die Kirchen und das Dritte Reich. Frankfurt-Berlin, 1977–1985.
Hermann Schäufele: Die Eucharistie in der Lehrverkündigung Papst Pius XII. L. Lenhart, "Universitas. Dienst an Wahrheit und Leben. Festschrift für A. Stohr". Mainz, 1960: 186–203.
H. von Soden: Papst Pius XII. Über die zeitgemässe Förderung der biblischen Studien. "Urchristentum und Geschichte" II, 1956: 177–194.
Ernst Christoph Suttner: Die Auswirkungen der Weihnachtsansprache von Papst Pius XII. im Jahr 1944 auf dem mit Rom unierten Kirchen Osteuropas. "Ostkirchliche Studien" 57, 2008: 310–330.
Giancarlo Zizola: Il microfono di Dio. Pio XII, padre Lombardi e i cattolici italiani. Milano, 1990.
Stefano Trinchese: I tentativi di pace della Germania e della Santa Sede nella I Guerra Mondiale. L'attività del deputato Erzberger e del diplomatico Pacelli (1916–1918). "Archivum Historiae Pontificiae" 35, 1997: 225–255.
Klaus Unterburger: In neuem Licht: Nuntius Pacelli – Papst Pius XII. und die deutschen Bischöfe. Fünfzig Jahre nach dem Tod des Papstes und fünf Jahre nach der Öffnung der vatikanischen Archivbestände. "Jahrbuch für Augsburger Bistumsgeschichte" 43, 2009: 23–48.
Klaus Unterburger: Pacelli online. Neue Perspektiven auf dem späteren Pius XII. Herder-Korrespondenz 64, 2010: 319–322.
Hubert Wolf: Pacelli, die Kardinäle und der Nationalsozialismus. Das Mißtrauen des Nuntius in Deutschland: Ein Dokument des späteren Pius XII. wirft ein neues Licht auf die Politik des Heiligen Stuhls. "Frankfurter Allgemaine Zeitung" 28. jaanuar 2006: 39.
Hubert Wolf, Klaus Unterburger: Papst Pius XII. und die Juden. "Theologische Revue" 105, 2009: 265–280.
Bruno Wüstenberg: Luigi Kardinal Maglione. W. Sandfuchs, "Die Aussenminister der Päpste". München, 1962: 124–130.