Pius VII | |
---|---|
![]() | |
Sünninimi | Barnaba Niccolò Maria Luigi Chiaramonti |
Valitsemisaja algus | 14. märts 1800 |
Valitsemisaja lõpp | 20. august 1823 |
Eelkäija | Pius VI |
Järeltulija | Leo XII |
Sünnikuupäev | 14. august 1742 |
Sünnikoht | Cesena |
Surmakuupäev | 20. august 1823 |
Surmakoht | Rooma |
Pius VII (Barnaba Niccolò Maria Luigi Chiaramonti, mungana Gregorio Chiaramonti; 14. august 1742 – 20. august 1823) oli paavst 1800–1823. Ta oli 251. paavst.
Barnaba Niccolò Maria Luigi Chiaramonti sündis Cesenas krahvi Scipione Maria Niccolò Chiaramonti ja Giovanna Coronata Ghini 11-lapselises peres 10. lapsena. Samast linnast oli pärit Pius VI. Isa surma järel siirdus lesestunud ema karmeliitide kloostrisse, kus ta olevat ennustanud ette oma poja saamist paavstiks. Chiaramonti õppis Ravenna kolleegiumis, liitus 1758 benediktlastega Santa Maria del Monte kloostris ja võttis munganimeks Gregorio. Ta ordineeriti 21. septembril 1765 preestriks, õppis hiljem Padova ülikoolis ja seejärel Rooma ülikoolis teoloogiat. Kui ta määrati San Callisto kloostri abtiks, keeldusid mungad seda otsust tunnustamast ja paavstil tuli oma otsust kinnitada. Chiaramonti sai tuntuks 1797 jõulude ajal peetud jutlusega, milles ta kinnitas vastuolude puudumist kristluse ja demokraatia vahel.
Pius VII valiti paavstiks 14. märtsil 1800 Veneetsias benediktlaste San Giorgio kloostris ja krooniti Veneetsias 21. märtsil kardinal Antonio Maria Doria Pamphilj poolt. Ta võttis endale nime oma eelkäija Pius VI järgi. Pius VII on jäänud viimaseks paavstiks, kes valiti väljaspool Roomat ja ta saabus Rooma 3. juulil 1800. Enne teda valiti viimati väljaspool Roomat Martinus V.
1. detsembrist 1799 14. märtsini 1800 kestnud konklaavi viimases voorus osales 34 kardinali. See oli pikim konklaav pärast 1774–1775 toimunud konklaavi, millel valiti Pius VI. Hiljem pole ükski konklaav kauem kestnud.
Kuna eelmine paavst suri vangistuses, oli see üks tavatumaid konklaave ajaloos, mille reeglid sätestas Pius VI 11. veebruaril 1797 avaldatud apostellikus kirjas "Attentis pecularibus", 30. detsembril 1797 avaldatud entsüklikas "Christi ecclesiae" ja 13. novembril 1798 avaldatud entsüklikas "Cum nos".
Paavsti sätestatud reeglite järgi pidi konklaavi kutsuma kokku vanim kardinal selles linnas, kus viibis paavsti surma ajal kõige rohkem kardinale. Seekord oli selleks linnaks Veneetsia.
Kardinal František de Paula Hrzán z Harras esitas Saksa-Rooma keisri Franz II nimel veto kardinal Carlo Bellisomi ja kardinal Hyacinthe Sigismond Gerdili vastu. Austria pooldas kardinal Alessandro Mattei valimist, kes ei saanud aga piisaval hulgal hääli. Pius VII osutus valituks kompromisskandidaadina.
Pius VII lasi Prantsusmaalt 1802 tuua tagasi Pius VI surnukeha ja matta ümber Vatikani. 16. juulil 1801 sõlmis Pius VII Prantsusmaa Esimese konsuli Napoleon Bonaparte'iga konkordaadi, millega asendati Leo X ajal 1516 sõlmitud konkordaat. Ühtlasi määras paavst legaadiks Pariisi Giovanni Battista Caprara. 6. aprillil 1802 sätestas Napoleon konkordaadile piirangud, mis võimaldas riigivõimul sekkuda kirikuasjadesse. 17. jaanuaril 1803 pühitses Pius VII kardinaliks Napoleoni onu Joseph Feschi.
Pius VII tegi kuuria vastuseisust hoolimata 1804 välisvisiidi Prantsusmaale, soovides kaitsta kiriku õigusi ja osales 2. detsembril Pariisis Napoleoni kroonimisel keisriks. Kui jätta arvestamata vangistuses surnud Pius VI reisi, tegi enne teda viimati ametliku visiidi Prantsusmaale Clemens VII, järgmise paavstina külastas Prantsusmaad Johannes Paulus II. Pius VII lahkus Roomast 2. novembril 1804, 6. novembril jõudis ta Firenzesse, 13. novembril Torinosse, 21. novembril Lyoni ja 28. novembril Pariisi. Tagasiteel oli ta 17. aprillist 19. aprillini 1805 taas Lyonis. 19. aprillil 1805 pühitses ta Lyonis sisse Notre-Dame-de-Fourvières'i kabeli.
Pärast visiiti halvenesid Püha Tooli suhted Prantsusmaaga seoses Euroopas toimuva sõjaga ja paavsti keeldumisega toetada Suurbritannia vastu kehtestatud kontinentaalblokaadi. Napoleoni armee okupeeris 2. veebruaril 1808 Rooma, millele Pius VII vastas Kirikuriigi okupeerijate ekskommunitseerimisega, kuid ta jättis oma avalduses mainimata Napoleoni nime. Paavst vangistati 5. juulil 1809, ta viibis 21. juulist 2. augustini Grenoble'is ja viidi sealt Savonasse, kuhu ta jõudis 16. augustil 1808. Vangistuse tõttu ei tunnustanud Pius VII keisri poolt ametisse määratud piiskoppe. Mais 1812 otsustas Napoleon tuua paavsti Prantsusmaale ja määras tema asupaigaks Fontainebleau, kus paavst pidi 25. jaanuaril 1813 alla kirjutama alandavale lepingule, milles ta tegi järeleandmisi Prantsusmaale. 24. märtsil 1813 taganes Pius VII oma varasemast otsusest, kuna see oli tehtud surve all ja seega õigustühine. Seoses olukorra muutumisega Euroopas otsustas Napoleon saata paavsti jaanuaris 1814 tagasi Savonasse ja vabastas ta 10. märtsil 1814. Pius VII saabus 24. mail 1814 Rooma, kuid Napoleoni põgenemisega Elbalt oli ta sunnitud 1815 otsima varjupaika Genovast. Pius VII pöördus taas Vatikani tagasi 7. juunil 1815.
Pärast Viini kongressi otsustas Prantsusmaa kuningas Louis XVIII sõlmida paavstiga uue konkordaadi, kuid see ei leidnud piisavalt pooldajaid, mistõttu jäi kehtima 1801 sõlmitud konkordaat. Kui Napoleon saadeti Saint Helenale, määras Pius VII tema kaplaniks abt Ange Paul Vignali.
Pius VII andis Roomas varjupaika Napoleoni emale Letitia Bonapartele, vendadele Lucien Bonapartele ja Louis Bonapartele, samuti Napoleoni onule kardinal Feschile.
Kardinal-riigisekretär Ercole Consalvi saavutas 1814–1815 peetud Viini kongressil paavstile enne Prantsuse revolutsiooni kuulunud alade tagastamise ja Kirikuriigi sõltumatuse tunnustamise, kuid Avignon ja Venaissin jäid Prantsusmaa koosseisu. Pius VII keeldus liitumast 1815 sõlmitud Püha Liiduga, kuna sellesse kuulus Venemaa.
Paavstiks saades veenis Pius VII Austriat loovutama kontrolli Kirikuriigis paavstile, kuid Viini kongressi järel omastas Austria osa Kirikuriigi aladest. 1819 käis Roomas ametlikul visiidil Austria keiser Franz I.
Pius VII taunis Hispaanias puhkenud revolutsiooni. Kui paavst ei võtnud vastu revolutsiooniline valitsuse poolt Roomasse määratud suursaadikut, katkesid diplomaatilised sidemed Hispaaniaga. Roomas elas pärast kodumaalt pagendamist Hispaania kuningas Carlos IV. Pius VII tunnustas 1814 Hispaania inkvisitsiooni reformimist, mille käigus keelustati piinamise kasutamine ülestunnistuste võtmisel.
Pius VII kavatses reorganiseerida katoliku kiriku Suurbritannias, kuid Iirimaa vaimulikud olid sellele vastu, kuna nad oleksid reorganiseerimise järel sattunud Suurbritannia katoliku piiskoppide jurisdiktsiooni alla.
Püha Tool sõlmis 1818 Venemaaga konkordaadi.
Paavstiks saades veenis Pius VII Napoli vägesid taanduma Kirikuriigi aladelt. Ta sõlmis septembris 1803 Itaalia vabariigiga konkordaadi. Pius VII andis varjupaika Sardiinia kuningale Carlo Emmanuele IV ja sõlmis 1817 Savoiaga konkordaadi. Mõlema Sitsiilia kuningas Ferdinando I tegi 1821 visiidi Rooma.
Püha Tool sõlmis 1821 Preisimaaga konkordaadi. 1821 ja 1822 külastas Roomat Preisimaa kuningas Friedrich Wilhelm III.
Lunéville'i rahuga kaotasid mitmed Saksamaa valitsejad pärimisõiguse Reini vasakule kaldale jäävatel aladel. Pius VII andis 2. oktoobril 1802 Mainzi peapiiskopile Karl Theodor Anton Maria von Dalbergile korralduse kaitsta katoliku kiriku õigusi Saksamaal, kuid kui Dalberg ei olnud täitnud oma kohustusi, keeldus paavst Saksa väikeriikidega 1803 sõlmimast konkordaati.
Püha Tool sõlmis 1817 konkordaadi Baieriga. 1. aprillil 1818 (avalikustati 23. septembril 1821) reorganiseeris ta katoliku kiriku Baieris. 16. augustil 1821 avaldatud bullas "Provida solersque" reorganiseeris ta katoliku kiriku Reini aladel. Pius VII sõlmis 1821 Reini aladega konkordaadi ja kavatses sõlmida konkordaadi Hannoveriga, kuid suri vahetult enne selle sõlmimist.
Pius VII tühistas 21. oktoobril 1814 Konstanzi ülemvikaari Ignaz Heinrich von Wessenbergi reformiplaanid ja 2. novembril 1814 käskis ta Dalbergil Wessenberg ametist tagandada, kuid Dalberg keeldus paavsti otsust täitmast. 17. veebruaril 1817 valis Konstanzi kapiitel seoses Dalbergi surmaga tema järglaseks Wessenbergi, kuid Pius VII ei tunnustanud 15. märtsil kapiitli otsust. Wessenberg käis Roomas paavstiga olukorda arutamas, kuid jõudmata paavstiga kokkuleppele jätkas ta oma ametis, ehkki paavst seda ei tunnustanud. Pius VII likvideeris 1. aprillil 1818 Konstanzi piiskopkonna ja moodustas 16. augustil 1821 selle asemele Freiburgi peapiiskopkonna.
Pius VII ei soostunud Ladina-Ameerikas alanud vabadusvõitlusega, kuid ta jäi toimuva suhtes ametlikult neutraalseks.
Kardinal-riigisekretär Ercole Consalvi teostatud reformid kukkusid läbi, millega kaasnesid karbonaaride ülestõusud. 13. septembril 1821 avaldatud apostellikus kirjas "Ecclesiam" mõistis Pius VII karbonaarid hukka. Ta reorganiseeris 11. mail 1801 paavsti kaardiväe.
Kuuria | ||||||||
|
Seoses Prantsuse revolutsiooni järgsete poliitiliste oludega ja paljude vaimulike vangistamistega olid mitmed kuuria ametikohad aastatel 1808–1814 vakantsed. Pärast Napoleon I kukutamist viis Pius VII läbi kuuria ametkondade reorganiseerimise, millest ulatuslikum hõlmas 1817 usupropaganda kongregatsiooni.
Apostelliku konstitutsiooniga "Post diuturnos" sätestas ta camerlengo volitused. 16. juulil 1821 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "De salute" rajas ta abipiiskopi ametikohad Preisimaal, Poolas, Hispaanias ja Portugalis.
5. veebruaril 1802 andis Pius VII privileegid Baieri Püha Miikaeli rüütliordule.
Ta taastas 23. jaanuaril 1821 Clemens XIII poolt tühistatud Nonantola benediktlaste kloostri privileegid.
Pius VII tunnustas 1820 avaldatud apostellikus kirjas "Ad pastoralis" Edmund Ignatius Rice rajatud kongregatsiooni.
Pius VII lubas 7. märtsil 1801 avaldatud apostellikus kirjas "Catholicae fidei" jesuiitide tegevuse Venemaal, 30. juulil 1804 Napoli kuningriigis ja 1813 Ameerika Ühendriikides ning Suurbritannias. Ta taastas 7. augustil 1814 avaldatud bullaga "Solicitudo omnium" Jeesuse Seltsi tegevuse, mille Clemens XIV oli 1773 tühistanud.
Pius VII lubas Niccolò Paccanari rajatud pakanaristidel tegutseda Roomas. 21. juunil 1804 tunnistati pakanaristid Prantsusmaal legaat Caprara jurisdiktsiooni alluvusse.
1800 tunnustas ta Nano Nagle rajatud presentatsiooni nunnaordut (Sisters of The Presentation Of Our Blessed Lady, PBVM).
Pius VII tunnustas 1807 sakramentiinide kongregatsiooni.
Pius VII toetas 27. veebruaril 1807 Gaspare del Buffalo vennaskonna (Congregatio Missionariorum Pretiosissimi Sanguinis Domini Nostri Iesu Christi, CPPS) rajamist, mille ta muutis 15. augustil 1815 ülemvennaskonnaks.
Pius VII kinkis 2. oktoobril 1818 privileegid Neitsi Maarja ülemvennaskonnale (Archiconfraternitas Beata Virgine Maria Dolorosæ sub invocatione Animarum purgatorii).
Pius VII mõistis 14. juulil 1804 triteismis süüdistatuna hukka Trieri kanooniku Anton Oehmbsi (Oembs) teose "Opuscula de Deo Uno et Trino".
Ta vabastas 1805 Scipione de' Ricci ekskommunikatsioonist, mille oli kehtestanud Pius VI Pistoia sinodi pärast.
Pius VII rõhutas neitsi Maarja austamist. Ta sätestas 1805 neitsi Maarja südame austamise, tunnustas 13. mail 1814 Anconas asuva neitsi Maarja pildi asupaika palverännakukohana (Regina Sanctorum Omnium) ja 10. mail 1815 Savonas asuva neitsi Maarja kuju asupaika palverännakukohana. Ta sätestas 24. mail 1814 neitsi Maarja auks peetava kirikupüha (Auxilium Christianorum – kristlaste abistaja) ja kehtestas 18. septembril 1814 neitsi Maarja kurvastamiste mälestamiseks kirikupüha.
7. märtsil 1801, 20. märtsil 1802, 13. novembril 1802, 12. juulil 1803, 15. juulil 1803, 7. juulil 1815 ja 26. septembril 1817 lubas ta mitmeid indulgentse Jeesuse Pühima Südame austajatele.
Pius VII mõistis 3. septembril 1816 Mahiloŭ piiskopile saadetud kirjas hukka protestantlikud piibliseltsid ja emakeelse piiblilugemise.
2. septembril 1817 lubas ta indulgentse neile, kes läbivad palvetades Roomas asuvad Scala Sancta trepid.
Ta kohustas aastast 1821 kasutama missa läbiviimisel liturgilist raamatut "Memoriale Rituum".
4. juulil 1823 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Decet romanos" sätestas ta piiskoppide liturgilise riietuse üksikasjad (pontifikaal).
Pius VII kuulutas pühakuks 6 isikut.
Pius VII kuulutas õndsaks 82 isikut.
Pius VII ei edutanud oma sugulasi kõrgetele kohtadele kirikuametites, kuid tema vennapoeg Scipione Maria Ignazio Chiaramonti abiellus 5. aprillil 1807 Teresa Barberini Colonna di Sciarraga, kelle suguvõsast pärinesid paavstid Martinus V ja Urbanus VIII.
Pius VII nimetas ametisse 99 kardinali 19 konsistooriumil. Seni polnud ükski paavst ametisse nimetanud nii palju kardinale. Tema ajal said kardinalideks hilisemad paavstid Leo XII ja Pius VIII. Lisaks itaallastele said kardinalideks 10 prantslast, 7 hispaanlast, 5 austerlast, 2 portugallast ja 1 inglane. Pius VII oli ka viimane paavst, kes nimetas kardinali ametisse alla 30-aastase isiku, kui 20. oktoobril 1800 sai kardinaliks 23-aastane Hispaania prints Luis Maria de Borbón y Vallábriga.
Pius VII rajas 23. detsembril 1801 Santa Maria della Vittoria titulaarkiriku. Enne visiiti Prantsusmaale andis ta 30. oktoobril 1804 korraldused paavsti valimisteks juhul kui temaga peaks Prantsusmaal midagi juhtuma, kuid neid korraldusi ei läinud kunagi vaja, sest paavst jõudis Prantsusmaalt tagasi. 6. veebruaril 1807 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Quae potissumum" ja 6. juulil 1809 avaldatud deklaratsioonis sätestas ta konklaavi korra, juhul kui ta peaks surema vangistuses, kuid neid korraldusi polnud vaja kunagi täita.
Pius VII kehtestas 16. märtsil 1808 Kirikuriigi lipuvärvidena praegu Vatikani lipuvärvideks olevad kollase ja valge.
Pärast Prantsusmaa okupatsiooni lõppu taastas Pius VII kolleegiumide tegevuse ja taasavas 1807 Perugia ülikooli (Collegio Pio). Ta lasi Vatikani rajada Braccio Nuovo, koondas rajatava Egiptuse muuseumi jaoks vajaliku kollektsiooni, rajas 1804 Rooma ülikooli loodusmuuseumi. Ta komplekteeris Vatikanis hoitavat ladinakeelsete papüüruste kogu ja alustas kristluse-eelsete freskode kollektsioneerimist. Vahetult enne paavsti surma hävis 16. augustil 1823 Roomas asuv San Paolo fuori le Mura basiilika tulekahju tagajärjel.
Pius VII toetas Ostias tehtavaid arheoloogilisi väljakaevamisi.
Ta oli Antonio Canova patroon, kes rajas 1807 paavsti auks büsti. Ta oli Bertel Thorwaldseni, Joseph Führichi, Johann Friedrich Overbecki, Franz Pforri, Friedrich Wilhelm Schadowi, Peter Corneliuse ja teoloog Alfonso Muzzarelli patroon. Arst ja matemaatik Paolo Ruffini pühendas paavstile oma uurimistöö "Dell' immortalità dell' anima".
Tuntumad portreed temast on teinud Jacques-Louis David ja Thomas Lawrence.
Pius VII kukkus 6. juulil 1823 oma eluruumis, saades puusaluumurru, mistõttu pidi ta jääma voodisse. Ta suri 20. augusti hommikul Roomas ja maeti 25. augustil 1823 Rooma Peetri kirikusse. Pius VII viimased sõnad olevat olnud: "Savona, Fontaineblau." Benedictus XVI alustas 15. augustil 2007 tema beatifikatsiooniprotsessi.
Eelnev Pius VI |
Rooma paavst 1800–1823 |
Järgnev Leo XII |